Haamerite maja hea haldjas

Haamerite maja hea haldjas

SPORT OLI ISA LEMMIK: Liina istub isa Eerik Haameri maali ees, mis kujutab Rootsis ja üle maailma väga kuulsat Vaasaloppeti suusamaratoni. Sport oli kunstniku üks lemmikteemasid, sest oli ta ju ülikoolis õppinud kehakultuuri ja töötanud mõnda aega ka kehalise kasvatuse õpetajana.
Foto: Egon Ligi

Liina Haamer-Waller (76) on nukras tujus. Ta sorteerib ja pakib asju, sest veel paar nädalat ja siis on ta Kuressaarest läinud. Tagasi Rootsi. Sinna, kus ta on elanud kuuskümmend aastat oma elust, kus on ta lapsed ja lapselapsed…

Kuressaares Vallimaa tänava punases Haamerite majas on Liina elanud viimased seitse aastat.

“Muidugi on mul kahju, siin on olnud mõnus elada,” tunnistab kunstnik Eerik Haameri tütar, näitusemaja perenaine kurbusenootidega hääles. “Mul on siin palju armsaid inimesi, neist on kahju lahkuda.”

Perenaine pakib kohvreid

Kunstnik Eerik Haameri galerii avati pärast jõule 2005. Maja kerkis Haamerite vanale krundile, kus kunagi olid elanud kunstniku ema ja isa – Karoliina ja Aleksander. Liina oli äsja pensionile jäänud ja tundis, et tal jätkub veel energiat millegi korda saatmiseks. Ta uskus, et tema isa elutöö väärib Eesti rahvale tutvustamist. Saatuse tahtel oli ju Eerik Haamer saanud kodumaal aktiivse kunstnikuna tegutseda vaid kümme aastat, aga Rootsis viiskümmend aastat. Liina ideele ja mõttele pani õla alla onupoeg Andres Haamer ja nii sün

diski Eerik Haameri kunstigalerii Kuressaare linnas Vallimaa tänaval.
“Aga ma ei arvestanud siis, et elu ei ole igavene…” nendib Liina. Lisades samas kohe: “Ei, ma ei kahetse neid aastaid. Mul on tunne, et selle, pisut idealistliku ettevõtmisega olen ma saanud anda oma pisikese panuse siinse uue Eesti elu ülesehitamisse. Aga kui ma nüüd passi vaatan, siis tunnen, et tuleb minna…”

Rootsis on ta kodu, seal elavad pojad Magnus ja Martin oma peredega. Ja viis armast lapselast.

“Just helistas mulle 22-aastane pojapoeg. Tal ei olnud mulle mitte midagi asjalikku rääkida. Ütles vaid: “Vanaema, ma tahtsin su häält kuulda…” Ja see tegi mulle nii suurt rõõmu pikaks ajaks.”

Just viimasel ajal on Liina aru saanud, kui palju talle siiski tähendavad lähedased inimesed. See on tunne, mille vastu ei saa.

Oktoobri alguses pakitakse kunstiteosed kokku ja need rändavad tagasi perekond Haamerite valdustesse. Enamik Rootsimaale.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email