Priitahtlikud pritsumehed ei taha kogu vastutust enda kanda võtta

Pritsumehed, nii palgalised kui ka vabatahtlikud, on ootel. Mitu kuud on “kõrgemal pool” tehtud analüüsi ning ikka veel ei teata, millised päästekomandod jäävad riigi ülal pidada, millised piirkonnad võidakse jätta vabatahtlike õlule. Küsisime Saaremaa päästetöötajate juhilt Margus Lindmäelt, kuidas tunnevad end praegu priitahtlikud pritsumehed ning kas on teada, kas Saaremaa päästjate töökorralduses võib lähiajal muutusi tulla.

Ehkki paljudes Euroopa riikides on päästetööd pandudki suuresti vabatahtlike õlule, on selge ka see, et vabatahtlik töö ja tegijate hulk ei ole meil siiski samal tasemel kui “vanas Euroopas”. Mis saab siis, kui priitahtlik ühel päeval ei tahagi enam priitahtlik olla, ehkki riik on leidnud, et selles piirkonnas peab tulekahjule vurama just vabatahtlike komando auto.

Toimetus


Sellest, kui palju puudutab uus nn päästereform Saaremaad, ei tea ma veel midagi. Tean vaid seda, et juba kuid tagasi hakati tegema pisikest analüüsi, et teada saada, kus mõjuks see, kui midagi kinni panna või ümber teha, kõige vähem. Tegelikult ei ole “kinnipanemine” õige sõna – kui üks päästekomando töötab praegu riikliku päästekomandona ja kui ta tulevikus hakkab töötama vabatahtliku komandona, siis tuleks seda nimetada ümberstruktureerimiseks.

Seda ma ei tea, kas need ümbertegemised Saaremaad üldse puudutavad, see selgub järgmisel kuul. Siis paistavad kätte ka muudatused. Miks muudatusi tehakse? Seal, kus tööd on vähe, jäetakse päästetöö ühiskonna tublimate inimeste peale, kes on valmis panustama vabatahtlikusse töösse. Sellel on oma selge seletus. Näiteks Karala külas, kus juhtub väga vähe õnnetusi, ei ole riik siiani komandot teinud ja ei hakka ka mitte kunagi tegema. Aga vabatahtlikud tegid.

Eks seda see analüüs praegu püüabki selgeks teha, et kus on Eestis väiksema töökoormusega komandod ja teisalt, et kus toimub rohkem õnnetusi. Analüüsi tulemust veel näha ei ole.

Et me üldse mõnda kaugemasse paika kohale jõuaksime, oleks vaja tulekahjule natuke varem piir panna ja sellepärast on vabatahtlikud komandod kõigepealt varustatud tulekustutusvõimekusega. Milliseks tulevik kujuneb, ma ei tea. Kui palju neid komandosid on, seda ma ka ei tea.

Täna puudub vabatahtlikel näiteks suitsusukeldusvõimekus. Üle Eesti käib arutelu, kas see peaks olema. Üks asi on suitsusukeldusaparaat, aga palju olulisem ja tähtsam on teave, oskus seda kasutada, ja sellesama oskuse pärast ei ole kerge ka otsustada, et lihtsalt anname neile. Kui see oleks andmine ja nuppude kättenäitamine, ei oleks hullu midagi. Auto peal on neil praegu voolikud, joatoru, hargmikud ja muu selline varustus.

Vabatahtlikud päästjad on võtnud endale lepinguga kohustuse ja lepingus on ka ülesütlemise punktid olemas. See leping on võimalik mõlemalt poolt üles öelda.

Kas tal see huvi just päevapealt ära kaob, aga inimene võib näiteks sellest piirkonnast ära kolida, minnes oma igapäevast leiba teenima kuhugi mujale. Või on tal mingi oma äri või põllumajanduslik tootmine, mis kasvab suureks ja üle pea, on võetud PRIA ees teatud kohustused ja need on nii suured, et ei jõua enam tulekustutamisega tegeleda.

Aga need on pigem sellised näited, ma ei ole siiani näinud, et mõnel priitahtlikest pritsumeestest lihtsalt huvi ära kaoks. Küll on vabatahtlikud väljendanud mõtteid, et kui riik peaks sulgema osa päästekomandosid, siis hakkab nende huvi ka kaduma. Kas nüüd kõikjal päästekomandod kinni pannakse – ei usu.

See on ikka esimene emotsioon, et paneme kinni ja kõik, aga see ei ole ellu viidav. Ometi on kibestumist vabatahtlike poolt tunda – kui riik peaks midagi sulgema ja koomale tõmbama, siis on paljud vabatahtlikud seisukohal, et nemad on siiski vabatahtlikust abikomandost, nemad on abiks, mitte aga põhitööjõud.

Kui vabatahtlikud jõuavad sündmuskohale enne, on neil teadmine, et varsti on kohal ka põhijõud, aga kui nemad saavad selle ülesande puhtalt enda peale, siis see neid enam nii palju ei huvita. Nad ei taha jääda selle murega silmitsi, vaid tahavad vastutusest varsti lahti saada. Vabatahtlik tahab saada oma töölõiku, ta ei tunne ennast nii tugevalt, et seda asja pikemaks ajaks ainuüksi oma kontrolli alla jätta.

Margus Lindmäe
Saaremaa päästeosakonna juhataja

Print Friendly, PDF & Email