Kõne Iffile (1)

Täna räägime esivanemate pärandi hoidmisest, ohvrikivi vargusest ja kurvas seisus Pöide kirikust.

Mind šokeeris päris palju Muhu saarel hiiest varastatud ohvrikivi lugu. Mis inimesed seda küll teevad, et rüvetavad vanu kalmeid? Tabagu neid välk ja needus! See haavas ja puudutas ikka väga sügavalt.

Kuna kõik inimesed ei ole targad ja teadlikud – on igasugu haridustasemega inimesi ja igasuguse kultuuri- ja perekondliku taustaga inimesi –, siis peaks koolides keskendama jõupingutused sellele, et õpetada noorele inimesele, et see, mida meie esivanemad on teinud, on nii hindamatu väärtusega, et seda tuleb iga hinna eest kaitsta ja hoida.

Kui sa leiad mingi eseme, siis vii see muuseumisse, ja seal ta seisab järgnevate põlvede jaoks aastaid. Lihtsalt ropp ja rõve on see, kui kuuled uudist, et Saaremaal on möödunud aasta jooksul nelja vana kalme kallal käidud. Ilmselt otsivad nad sealt midagi sellist, mida saaks mustal turul maha müüa, aga see ohvrikivi varastamine lõikab ikka kuidagi eriliselt.

Ma kujutan ette, et nagu pildi peal näha oli, selline ilus ümmargune, ilma auguta veskikivi meenutav kivi sobib ju mingi küprok-papist maja gaasigrilli kõrvale küll ja sinna peale on ju neid ärakõrbend vorstikesi väga hea toppida.

See teeb meele väga haigeks. Ma mõtlesin selle peale mitu päeva ja ma ei tahaks tõesti kellelegi halba, aga ma loodan, et saatus nende varaste vastu armuline ei ole.

Need märgid minevikust on ju kerged kaduma. Oleme kunagi rääkinud sellest ka Kuressaare linnaga seoses ja iga kord, kui ma seal käin – kui sa vaatad, et mõni lapsepõlvest tuttav kiviaidake, kuurikene, rääkimata mõnest armsast puumajast, on jälle kadunud, siis see on hävingu märk. Olgu siis põhjuseks keerulised omandisuhted, mis ei lase radikaalselt tegutseda paremuse suunas. Aga samal ajal kui neid suhteid lahendatakse, siis majad lagunevad.

Ometi on Kuressaare linn ju üks kaunimaid linnu maailmas, aga ta kaotab seda kaunidust iga päevaga – see vana kaob, kuid just selle vana n-ö idüllilise otsingule tulevad turistid. Olen näinud küll linna vahel turiste, kes pildistavad mõnd vana puumaja, millest meie, tavalised möödakäijad ei oskagi nii aru saada, et see midagi väärt on. Järelikult aga turist, kelle fotoplaadile see pilt jääb, tema seda oma kodumaal enam ei näe ning tema jaoks on see müstiline romantika, nostalgia… Neid vanu asju tuleks hoida kümne küünega.

Kui tulla kesklinnast lasteaia poole, on seal see vana lasteaed, see kahekordne puumaja. Ma imestan, et seda pole veel keegi kodutu või joodik põlema pistnud. Ometi on see vanadel postkaartidel olnud imetlusväärne maja – no tee ta korda või müü maha! Kuressaare linn päästaks selle majaga oma ilmet väga palju. Ja kui sa veel kuuled, et kusagile kirikusse on sisse murtud või haudu rüüstatud, siis mõtled küll, et maailm on hukka minemas.

Kui me mõtleme veel, et meil on Saaremaal olemas Pöide kirik, mis on seisnud 800 aastat ja rohkemgi, ja meie vaba riigi ajal on ta järsku sellises seisus, et varsti kukub kokku – siis on see kõik täiesti uskumatu! Me leiame raha mingite tühiste monumentide jaoks, me kulutame raha mingite asjade peale, aga samas võiksime mõelda, et Pöide kirik on ka Euroopa mastaabis väga vana ehitis. See peaks olema maailma kultuuripärandis!

Pöide kirik seisab veel püsti ja kui nüüd ei leita isegi katuseremondiks raha, siis jumal tänatud, et need Balti parunid on nüüd käpa alla pannud – selge see, et seda kirikut ei tee korda vald, see nõuaks miljoneid, ka kogudus peaks olema vähemalt 50 000 inimest. Mina ei kujuta ette, kui väike see kogudus seal Pöidel on, aga ma olen kindel, et seal väga palju multimiljonäre just ka ei ole. See peaks olema meie riiklik kultuuripoliitika, et selline hoone korda teha.

Selle kõrval panevad meie tuntud miljonärid mind ka vahel imestama, kui jälle loed kusagilt, et neil on raha nii palju, et ei teagi, mis selle rahaga teha. No ärge viige teda käruga metsa alla, andke see Pöide kiriku remondiks!

Print Friendly, PDF & Email