Kuressaare pensionäride dessant mandrile

Kuressaare pensionäride dessant mandrile

PILISTVERE KIVIKANGRU JUURES: Esiplaanil Rein Klein (vasakul) ja Sulev Truuväärt. See on mälestusmärk, mida hakati küüditamisohvrite mälestuseks koguma aastal 1988.
Foto: Valli Mihkelson

See algas 18. augusti varahommikul bussitäie osalistega, kusjuures tugev vihmahoog oli just lõppeda jõudnud. Kuna meie selliste ettevõtmiste tavaline kajastaja Heli Saar seekordsest retkest osa võtta ei saanud, tuli see ette võtta allakirjutanul.

Eks siis püüan seda veidi valgustada. Kõik oli paika pandud võrratu organisaatori Helga Nurmekannu ja tema nn ajutrusti suure töö tulemusena. Seda “matriarhaati” (meeshingi oli alla kümne seekord) juhtis need kaks päeva sihikindlalt ja rangelt ajagraafikut järgides seda ka varem teinud erudeeritud härra Ants Kangur, kes andis teel kompetentset teavet läbitud paikade kohta. Ja oli range nende suhtes, kes kippusid vahel ülemeelikuks muutuma.

Palju avastamisrõõmu

Meie esimene peatus oli Koluvere lossi juures, mille torne on küll alati näha maanteelt, aga lähedalt oli loss paljudele nägemata. Varem, kui seal asus mingite “kiiksuga” patsientide kodu, võis neid sageli pargis aia tagant lehvitamas näha. Nüüd on loss erakätes, käimas on remont, ümbrus on räämas, sisse muidugi ei saa, aga paar eravalduse “Kerberost” lubasid meil siiski lähemale tulla, nii et vaatasime tornid-müürid ära.

Edasi läks sõit Märjamaa kaudu Raplasse ja Ants Kangur kommenteeris vaatevälja jäänut.

Raplas oli siiski peatus, et külastada kohta, kus keiser jala käinud. See asus mingis suures poes, oli küll tasuta, aga “segasumma” tüüpi ja kippus mitte eriti vastama bussitäie rahva kohestele vajadustele. Linnas hakkas silma “Rapla linna pea” (nii oligi kirjas) kuju – pidi olema traditsioon selline.

Veel oli seal kahe torniga 1899–1901 ehitatud kirik. Kärus, kus Rapla maad lõppesid, vaatasime ära Balti keti ühe mälestusmärgi – kolm massiivse ketiga ühendatud raudkivi järvekese kaldal. Türil külastasime sealset ringhäälingumuuseumi, kus oli näha ajaloolisi fotosid ja dokumente sel teemal, aga ka arutul hulgal tehnikavidinaid eri aegadest.

Uudne oli Pilistvere kivikangru külastamine. Seda hakati 1988. a rajama küüditamisohvrite mälestuseks. Ka Saaremaa poolt asetas üks küüditatu sinna kivi. Sealsel kalmistul külastasime Jüri Vilmsi hauda, paraku puuduvad sambal tema eluaastad. Need olid EE andmetel 1889–1918. Põltsamaal sõime lõunasööki Karl Schmidti majas.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Sulev Truuväärt

Print Friendly, PDF & Email