Sõjaajaloopäev tekitas vaidlusi (6)

Euroopa muinsuskaitsepäevade raames korraldas Saaremaa muinsuskaitse selts möödunud laupäeval Torgu endises koolimajas sõjaajalookonverentsi “Sõda Sõrves 1941”. Kuna konverentsil olid esindatud erinevad vaatenurgad, tekkis arutelu käigus sageli üsnagi emotsionaalseid vaidlusi.

Umbes neljakümnel ajaloohuvilisel oli võimalik kuulata kolme ettekannet 70 aastat tagasi Lääne-Eesti saartel ja Sõrve poolsaarel toimunud sõjasündmustest. Kõik ettekanded kajastasid kõnealuseid sündmusi erinevast vaatenurgast.

Praegu Riias elav sõjaajaloolane Juri Melkonov rääkis Stebeli patarei tekkest ja selle tehnilistest iseärasustest. Melkonovi sõnul pööras Nõukogude Liidu tookordne juhtkond sõjaliste objektide rajamisele Läänemere rannikul suurt tähelepanu. “Balti suund muutus Stalini jaoks oluliseks kohe pärast MRP pakti allkirjastamist 1939. aasta augustis ja vastastikuse abistamise pakti allkirjastamist Eesti ja Nõukogude Liidu vahel sama aasta sügisel,” märkis ta.

Melkonov tõi välja mõned huvitavad faktid, mis tema väitel kinnitavad seda, kuivõrd oluliseks pidas Moskva oma positsioonide kindlustamist Läänemere-äärsetes piirkondades. Näiteks ainuüksi Stebeli rannakaitsepatarei ehitus olevat Kremlile maksma läinud praegustes hindades ligi 200 miljonit dollarit.

Töölistele maksti “tsaari” kuldrahades

Juri Melkonov lisas, et Nõukogude sõjalistel objektidel töötanud saarlastest töölistele maksti kuldtšervoonetsites. Võib oletada, et nii käis palgamaksmine vähemalt 1939. aasta lõpus ja 1940. aastal, kui sõjaliste ehitistega siin algust tehti. “Nõukogude rublasid välismaised pangad ju ei tunnistanud,” rääkis Melkonov, “ja nii tasutigi töölistele kuld-tšervoonetsites.”

Alguses oli kuldrahadel Nõukogude Liidu sümboolika, kuna aga ka nende realiseerimisega võis välismaistes pankades raskusi tekkida, hakati Leningradi rahapajas peagi vermima tsaariaegse sümboolikaga kuldmünte. Võib-olla seletab see ka, miks saarlaste käes pärast II maailmasõja lõppu nii palju tsaariaegseid kuldrahasid olevat olnud.

Kas saarlased päästsid Leningradi?

Oma ettekandes kiitis Melkonov muuhulgas ka saarlaste kangelaslikkust. Tema väitel olevat just saarlaste visa vastupanu sundinud sakslasi paiskama siia üle 50 000 mehe. See omakorda aga, jätkas Riia ajaloolane, olevat päästnud okupeerimisest Leningradi.

Säärase seisukohaga ei olnud nõus Torgu sõjaajalookonverentsil viimasena esinenud Saaremaa muuseumi kultuurharidustöö osakonna juhataja Raul Salumäe. Tema väitel ei omistanud sakslased 1941. aasta pealetungi ajal Lääne-Eesti saarte vallutamisele kuigivõrd suurt tähelepanu, Melkonovi seisukohta pidas ta ulme ja legendide valdkonda kuuluvaks.

“Pigem päästis Leningradi 1941. aastal see, et sakslaste varustus ei jõudnud nii kiiresti järele, kui venelased eest ära lippasid,” märkis Salumäe, kelle ettekande peateema oli inimkaotused Saksa poolel ja Kübassaare dessant.
Kolmas esineja oli laupäevasel konverentsil mereajaloolane Bruno Pao, kes andis ülevaate sõjalisest olukorrast Läänemere ääres ja rääkis torpeedokaatrite paiknemisest Mõntu sadamas.

Torgu sõjaajalookonverentsi teoreetiline osa lõppes üsnagi emotsionaalseks läinud vaidlusega teemal, kuivõrd on kirjutatud ajalugu vastavuses tegelikult toimunud sündmustega ja kas ka sakslased (mitte üksnes venelased) sõjavangide suhtes julmust üles näitasid. Viimast väitsid mitmed vanemad inimesed, kes 70 aastat tagasi aset leidnud sündmusi oma silmaga pealt nägid. Eesti ametlik ajalookirjandus kipub neid väiteid aga eitama.

Print Friendly, PDF & Email