Kõne Iffile (2)

Täna räägime värskest Eesti inimarengu aruandest, sellest, kuhu Eesti lähema 20 aasta jooksul omadega jõuda võib ning kuhu tüürib elu samal ajal Saare maakonnas.

Viibisin aruande esitluse avamisel ja see oli väga meeldiv kogemus niisugusel tähtsal üritusel esineda. Soe tunne jäi sellest. Pärast esinemist läksin esitluselt muidugi ära ja aruandega olen ainult nii palju tuttav, kui olen meedia vahendusel kuulnud.

Üks, mis mulle väga kõrva jäi, on see, et Balti riikidest on lahkunud mujale õnne otsima poolteist miljonit inimest. See on minu arvates kõige valjem häirekell.

Hoolimata kõigist neist rõõsadest ja roosadest juttudest, kui hästi meil läheb ja kuidas meil parem on kui Lätis ja Leedus ja mis kõik veel – ju need jutud siis ikka päris õiged ei ole.

Kui inimene jätab kodumaa maha, siis on see väga valus asi ja seda jumala pärast ei tohiks juhtuda. Iga inimene peaks saama nautida seda, et ta saab teha kodumaal tööd, olla perega koos. Mitte et mehed on kõik Soomes tööl ja naised askeldavad siin.

Siin on riigil kõvasti pingutamist, et rahvas edaspidi ära ei läheks. Kuulsin ühte raadiointervjuud, kus üks naine oli päris nutuse häälega ja ütles, et mida ta peab siis tegema, kui tal on kolm väikest last ning ta saab sama töö eest Soomes 6–7 korda rohkem raha kui Eestis.

Ta ei saagi mõelda teistmoodi, ta peab ära minema. Kui see rahaline vahe ära kaoks, siis ei lahkuks siit keegi. Nii on ka õpetajate palkade, arstide palkade, päästeameti, politseinike palkadega – iga inimene peaks saama inimväärset palka. Riik peaks arenema selles suunas, et hoida tööjõudu Eestis.

Mis toimub 10–20 aasta pärast, kes seda oskab ette näha. Viimase 20 aastaga on Eesti kosunud. Asi on läinud kõvasti paremaks, aga rääkida endiselt, et kohe-kohe oleme Euroopa viie rikkama riigi hulgas – ei maksa ikka niisuguseid Ostap Benderi moodi luulujutte rääkida. Me oleme vaene riik. Peame tunnistama endale seda ja sellest vaesusest oma tööga välja rabelema, ega siin muud nõu olla saa. Me ei saa elada võlgu ega kellegi teise heatahtlikkusest. See töö, mida Eesti rahvas teeb, on teda hoidnud, ja küllap see majandus läheb paremaks. Probleeme on küllap ikka, nii 10, 20 kui ka 50 aasta pärast. Samas olen optimistlik tüüp ja loodan, et ehk läheb elu meil ikka paremaks.

Üks kõige suuremaid ohte on, kui inglise keel kipub vägisi me keele sekka. Kui ikka isamaalisel üritusel lauldakse inglise keeles ja niivõrd palju parasiitsõnu on tulnud inglise keelest meie keelde…

Aga ma loodan, et eesti keel püsib ja teeb seda veel kaua. Kui me ise oma keele maha salgame, siis see ongi enda orjaks müümine.

Jube raske on mingit nõu anda Saare maakonna tulevikust lähtuvalt, sest inimene otsib ikka ja alati kohta, kus tal parem oleks. Kui ta tajub, et siin ei ole tal niisugust rakendust, siis ta lähebki mujale otsima.

Vanasti, ma kujutan ette, oli ju tohutult põllupidamist, külad olid rahvast täis, aga see kõik on ajaga muutunud. Retsepti ma anda ei oska. Aga küllap Saaremaa atraktiivsus on kindlasti üks asi, mis peaks siinset majandust edendama. Kui ma vaatan, kui palju on praami peal soomlasi ja lätlasi, siis järelikult Saaremaale tullakse hea meelega.

Olukord on nii kujunenud, et saarlased ei ela enam ainult kalapüügist. Turism ja just atraktiivne turism, atraktiivsed ööbimiskohad, kodused söögikohad on need, millesse panustada. Siinkohal pean kiitma Muhu Kalakohvikut. See on turistidest pungil kogu aeg ja see ei ole samas mingi peenike lokaal, vaid lihtne ja hea söögikoht. Just kohalik toit, kohalik koloriit meelitaks Saaremaale rohkem külalisi.

Ning kui ikka see, mis näed, sulle meeldib, siis turist käib taskust raha välja küll!

Print Friendly, PDF & Email