Tapatöö jätkub: neli lammast veel murtud (29)

Tapatöö jätkub: neli lammast veel murtud

SÖÖMAPEO JÄÄNUSED: Ivo Lepik põrnitseb talle kuulunud lamba jäänuseid, mille kallal on arvatavasti hundid väga põhjalikult maiustanud.
Foto: Raul Vinni

Tänavune massiline lammaste murdmine pole Saare maakonnas veel lõppenud. Eile leidis lambakasvataja Ivo Lepik oma karjamaalt taas neli murtud lammast. Üht lammast oli söödud, teistel aga lihtsalt kõrid läbi puretud.

Lambakasvataja Ivo Lepik rehmab käega, kui küsida, kas süda jätab löögi vahele, kui ta jälle näeb, et keegi on tema karja vähendamas käinud. “Praegu olen harjunud juba,” ütleb ta veidi sarkastilise tooniga. Seekordne tapatöö oli toimunud eelmisel ööl. Vaatamata sellele, et lammaste karjamaa on ümbritsetud 1,2 meetri kõrguse elektriaiaga, milles säriseb 7000 volti.

Võimalikest murdjatest võib rääkida vaid oletuse vormis, kuna keskkonnaametkondade veskid jahvatavad ilmatuma aeglaselt ja selgust, kas tegu on koerte või huntidega, pole tänaseni. Talumehed ise räägivad küll huntidest.

Nagu grillipidu

Kaarma vallas Tõrise külas asuv karjamaa oleks oma lambakarja ja pilvetupsulise sinise taevaga nagu postkaardi pealt maha viksitud. Saaremaad kui Eesti suurimat lambakasvatuspiirkonda reklaamima sobiks see nagu rusikas silmaauku. Kui vaid keset karjamaad ei oleks neid kolme valget kühmu, mis lähemal vaatlusel osutuvad lammasteks, kel kaelal punane rant, millel kärbsed rõõmsalt sumisevad.

Lammaste viimane pilk on mittemidagiütlev. Neljanda korjuse puhul pole enam arugi saada, et see on lammas olnud. Vaid hunnik nahka ja villa ja taeva poole turritavad ribikondid, mis on nii puhtaks lutsutatud, nagu oleks tippkokad neid enne hüvas marinaadis leotanud ja sütel grillinud.

“Näed, inimene peab just tagumisest kintsust rohkem, siin on see söömata jäänud,” viskab Lepik lambakorjust silmitsedes villast. Palju tal lambaid karjamaal üleüldse on, seda Lepik ei tea. 150 sai toodud. “Eks ma sügisel viin lauta ja vaatan, palju alles on,” ütleb ta. Kindel on see, et eile-öine murdmine oli sel aastal neljas tema karjades. Kokku on seega kadunud 16 lammast. Peale selle on ta veel poolkogemata leidnud kondihunnikuid. Millal ja kelle murtud, seda ei tea. Eelmisel aastal oli tal sügisel 20 lammast vähem olnud.

Kisub mõttetuks

“Asi pole ühes või kahes lambas,” ütleb Lepik, lisades, et ühe lamba hind ühe lamba hinnaks. Murdmiste kahju tuleb vaadata veidi laiemalt. Näiteks kuidas mõjub see teistele lammastele, kui arvatavasti hundid on öö otsa karja tuuseldanud. Vaevalt et teised lambad siis silma looja lasta saavad. Väsinud on nemadki. Või näiteks kui murtakse jäär. Kes loeb kokku need talled, mis nüüd tegemata jäävad?

Lepik ei ütle, et ta lambakasvatusele kriipsu peale tõmbab, kuid lisab, et sel aastal kavatseb ta müüa rohkem lambaid kui tavaliselt ning karja järgmisel aastal enam ei suurenda. “Vaatab, mis järgmiseks sügiseks alles on, et kas on üleüldse mõtet sellel asjal,” märgib ta.

Huntidest kui võimalikest murdjatest annab aimu ka see, et jahimeestele on välja antud üks (loe: üks) hundilaskmise luba. Lepik sellesse ei usu. Hunti niisama naljalt kätte ei saa. Luba on arvatavasti antud vist selleks, et kui keegi kogemata hundile otsa komistab, siis saab kohe tina anda. Ka Ivo Lepik on seda meelt, et kas saartele ikka on hunte vaja.

Loodusekaitsjad seda juttu kindlasti kuulda ei taha. Kui hundid peavad olema, siis peaks keegi talunikele kompenseerima ka nende põhjustatud kahju. “Hunt, eriti kui ta on looduskaitsealune liik, on riigi vara. Kui ta tuleb minu eravara hävitama, siis peaks riik selle mulle ju kompenseerima,” arutleb Lepik.

Ivo Lepiku karjas toime pandud murdmine suurendas Saaremaal sel aastal (alates 6. juunist) murtud lammaste arvu 75-ni. Lisaks on vigastatud loomi 29.

Print Friendly, PDF & Email