Lugeja kiri: Abruka raamatukogu sünnipäev ja muinastulede õhtu meenutused

Iga aasta augustikuu lõpus peetakse Abruka raamatukogu sünnipäeva. Selle aasta lõikuskuul sai väikesaare vaimuvaramu 83-aastaseks. Sünnipäeval päevakohase ettekande pidanud raamatukogu juhataja Helle Kesküla öeldust jäi kõlama, et kõik lugejad ei olegi abrukalased.

“Kuna suurtes raamatukogudes on populaarsete raamatute lugemisjärjekord mõnikord väga pikk, siis pöördutakse soovidega meie poole,” andis Helle Kesküla teada. Koguneti Abruka vanasse sadamasse Vesiaeda. Leinaseisakuga mälestati merel hukkunuid. Seejärel süüdati suur muinaslõke.

Aastaid tagasi oli Vesiaed ainuke Abruka merevärav. Samasugustel augustiõhtutel läksid siit paadid räimevõrkudega Kirjurahule, Allirahule, Veiserahule ja mujalegi püügiretkele, püüdma kõige paremat kala – rahumere räime. Meeles on imelised vaiksed augustihommikud, kui merelt kostis paadimootorite podinat ja kõik ruttasid kalaranda appi võrke puhastama.

Kalad pandi kastidesse, pesti ja viidi Kuressaarde. Kalavastalised said muidugi oma osa. Kõige paremini maitsesid käänid – räimed, mis sütel restil küpsetatud või äädika ja sibulaga tehtud.

Järvamaal elades imestasin, miks seal nii vähe kala süüakse. Vastus on lihtne – nad polnud kunagi saanud õiget, otse merest tulnud kala. Seal pakuti tarbijaile kaugelt toodud ja kaua seisnud külmutatud kala.

Praegu pole Abrukal enam ühtegi kutselist kalurit, traditsioonid on katkenud, ei teata enam kalakohtigi. See õhtu oli ka nende tublide rannameeste auks ja mälestuseks, kes siit kunagi merele läksid ja püütud merehõbedaga tagasi tulles saareelanikke rõõmustasid.

Elmi Epro

Print Friendly, PDF & Email