Kommentaar: Nõustun Tõnis Lukasega (2)

Kuulusin Isamaaliitu aastast 1999 kuni selle ühinemiseni Res Publicaga. Miks ma Isamaaliitu astusin? Olen maailmavaatelt konservatiiv. Seda vaadet esindas tol ajal just Isamaaliit, mis oli tekkinud ERSP ja Isamaa ühinemisel.

 Propageeriti vaba kodanikuühiskonda, eesti keele ja kultuuri säilitamise vajadust, eelmise iseseisvusaja traditsioonide elus hoidmist ja rõhutati igal võimalikul moel meie riigi järjepidevust. Isamaaliit panustas kodanikkonnale, selle tõttu oli erakonnas ka mitmete teiste rahvuste esindajaid, kellel Eesti kodakondsus olemas ja kellele meie põhimõtted sobisid.

Piirkondade arengule aitas minu arvates palju kaasa Mart Laari valitsuse tava, et erakonda kuuluvad omavalitsusjuhid kohtusid regulaarselt oma erakonna ministritega. Lahkasime kohalikke probleeme, arutasime vajalikke investeeringuid maakondades ja saime ministritega vabalt rääkida riigis toimuva üle. Ka see oli üks vaba ühiskonna tunnustest, sest oma koduvallas või -linnas rahvalt mandaadi saanud inimesed said sel viisil mõjutada valitsuse ja seadusandja tegevust.

Miks ma lahkusin Isamaaliidu ja Res Publica ühinemise järel? Sest Res Publica põhimõtted olid mulle algusest peale vastuvõetamatud ja tundus, et vaba ühiskonna alustalad hakkasid kergelt mõranema. Uhke valimiskampaania korraldanud Res Publica juhtide “kirikuvande” andmine enne valimistepäeva oli mulle esimeseks signaaliks, et tegemist ei ole vaid valimiseelsete sõnakõlksudega.

Ei läinudki kaua, kui peaministriks tõusnud Juhan Partsi valitsuse liikmed vastavaid käike tegema asusid. Meenutan siin tolleaegse justiitsministri mõõdikute lugu või valitsuse eraldatava investeerimisraha jaotusmehhanismi muutmist “omadele” sobivamaks. Käima pandi hoogne kampaania teistesse erakondadesse kuuluvate omavalitsusjuhtide ülemeelitamiseks.

Lõpliku veendumuse oma mõttekäigu õigsuses andis mulle aga Lihula kalmistul toimunu, kus Eesti politsei andis eesti inimesele kumminuiaga peksa. Ja seda vaid väikese mälestustahvli pärast ajal, mil pronkssõdur Tallinna kesklinnas laiutas ja justkui kõigi meie põhimõtete peale sülitas. Ometi ei järgnenud Lihula intsidendile mitte mingit poliitilise vastutuse võtmist.

Mõistetamatu oli ka respublikaanide esimeste europarlamendi valimiste eelne ähvardava sisuga valimisloosung “Murrame läbi!”. Keda või mida murda kavatseti, see jäi paljudele arusaamatuks.

Nõustun täielikult Tõnis Lukase loo viimase kuue lausega. Ja ühtlasi meenutan ka seda, et Lukas oli Isamaaliidu esimees ajal, mil peeti kahe erakonna ühinemisläbirääkimisi. Kas tema neid ohte siis tookord tõesti ei märganud?

Toivo Vaik
omavalitsustegelane

Print Friendly, PDF & Email