Surevate väikelinnade Ameerika

Käisime hulkumas oma naabruskonnas. Turismikeeles musta teemandi linnades, kohalike kõnepruugis surevate linnade piirkonnas. Nelsonville’is, Haydenville’is, New Straitsille’is, Shawnees. Tegemist on piirkonnaga, mis on tegelikult rikas oma loodusvarade – mets, maavarad (sh nafta, süsi) – poolest, kuid neid on kunagi aastaid tagasi üle kasutatud ja tänaseks on need oma ebaefektiivsuse tõttu kasutusest välja jäänud.

Meid saatis meie tuuril kohaliku ajalooseltsi aktivist, kes üritab koos mõne mõttekaaslasega piirkonnale jälle eluvaimu sisse puhuda. Millised need surevad linnad siis tegelikkuses välja näevad? Tühjad lagunevad majad, isegi kasse ja koeri ei hulgu seal enam ringi. Inimesi mõned veel on ja suuremates linnades on isegi kool olemas.

Riigi pakutavate teenuste ja kaubanduse pakutava järele peavad sealsed elanikud minema aga kümne miili kaugusele Athensisse (minu praegune kodulinn) või siis Columbusesse (Ohio osariigi pealinn). Isegi toidukraami järele peab sageli minema kodulinnast kaugemale.

Kõige masendavam oli linn nimega Rendville – 38 elanikku, kirik, linnavolikogu, linnapea ja tuletõrjejaam. Muud ei midagi. Hulgi mahajäetud maju kogu kupatust kaunistamas. Shawnees oli lisaks ka väike kõrts ja kingituste pood, mis avatakse siis, kui linnas on võõraid käimas (muideks, hästi mõnus pood oli, ostsin sealt mõndagi), vanakraamipood oli ka. Kuid ei muud. Jne, jne. Tühjus, tühjus ja veel kord tühjus.

Õnneks mitte veel kõikide inimeste hinges, sest see entusiastide grupp oli päris reibas. Rääkisin neile ka oma kogemusest Soomest, kui Serla tehas Mänttäs tootmise lõpetas ja kuidas siis see väike linn kokku kukkus ja end kunstilinnana taas leidis. See mõte oli nende jaoks värskendav ja nad tunnistasid, et nad ei ole veel lootust kaotanud.

Depressiivsed Eesti väikelinnad (vihje laulusalmile) on selle kõige kõrval puhas liialdus. Eesti elu maapiirkondades on kõige selle Ameerikas nähtuga võrreldes ikka väga mõnus ja eluvaimust pulbitsev.
Igatahes oli laupäev, mis pani mõtlema. Ikka ja jälle uuesti sel teemal, lisaks kõigele muule, inimeste omaalgatuse jõust, elamise mõttest ja prioriteetidest – et miks me, eestlased, ometi oma elu üle nii palju kurdame ja miks me arvame, et igal pool välismaal on pudrumäed ja piimajõed. Miks me kujutame ette, et Ameerika, see on see suur kullaauk, kust meie õnn ja edu algab?

Ameerikas pead sa pingutama ja tegema tööd mitu korda usinamalt kui Eestis, siinne elu on karm ja otsekohene. Siin ei ole ma veel kuskil näinud midagi lihtsalt tulevat. Inimesed üritavad oma elamisega hakkama saada, riigi toetus – nii materiaalne kui ka olmeline – on palju-palju kasinam.
Mul pole küll kunagi olnud american dream’i, kuid nüüd on mul seda veelgi vähem, pärast kolmenädalast kohaliku elurütmi praktiseerimist…

Print Friendly, PDF & Email