Orissaare koolitüdrukust saab Saaremaa noorim piimatootja (20)

Orissaare koolitüdrukust saab Saaremaa noorim piimatootja

HAKKAJA TÜDRUK: Liisi Kakko on tüdruk, kes teab loomapidamisest juba nii mõndagi ning oskab juhtida traktorit ja loodetavasti ka talu. Foto: Egon Ligi

Ariste küla tüdrukust Liisi Kakkost saab Saaremaa noorim lüpsifarmi omanik, sest tema talunikust vanaema Viivi Köster on otsustanud kogu majapidamise aasta pärast täisealiseks saava tütarlapse nimele kirjutada.

1991. aastal loodud Asmuse-Rahula talu lüpsifarmi üleandmine kerkis päevakorda pärast seda, kui Viivi Kösteri halvenev silmanägemine sundis teda ennast aktiivsest tööst kõrvale jääma.

Algul oli mõte anda talu üle Liisi emale Annele, kuid siis otsustati ühiselt, et mõistlik on panustada nooremale põlvkonnale. Seda enam et Liisi ei jää lehmadega üksi, teda abistavad ka teised farmis töötavad pereliikmed.
Kuigi sportliku rühiga nooruke kaunitar Liisi Kakko ja tema vanaema Asmuse-Rahula talu 60-pealine lüpsikari esmapilgul mitte sugugi kokku ei klapi, on Olustvere koolis II kursusel põllumajandust õppiva tüdruku välimus petlik.

Perefirmana tegutsevas talus on Liisi lüpsmisel abiks olnud lapsest saati, kuid nüüd oskab ta juba ka traktoriga töötada – heina pressida ja silo kiletada.
Liisi jaoks on laudas töötamine juba väiksest peale olnud nii oluline, et mõnikord jättis ta isegi kooli minemata, rääkis vanaema Viivi Köster, kelle sõnul on tööhimu tüdruku teinekord ka Olustverest Saaremaale ajanud.
Edasiõppimisest kõrgkoolis ei taha tulevane piimatootja esialgu kuuldagi. “Liisi ütleb: vanaema, ma ei lähe ülikooli, ma tahan tööle minna!,” sõnas Viivi Köster.

Praegu saab tulevane talupidaja teadmisi loomakasvatusest Olustvere koolis, ehkki selles koolis on põhirõhk pandud taimekasvatusele. Siiski on õppeainete hulgas ka veise- ja seakasvatus.
Liisi Kakko ütles, et pärast talu ülevõtmist ta väga kiireid muudatusi ei tee, vaid läheb edasi samm-sammult. Kavas on vähendada punase karja osakaalu ja minna osaliselt üle maakarjale.
“Maakari on vähenõudlikum ja sobib Saaremaa vaesel pinnasel rohkem,” selgitas Liisi.

Toetuste abiga tahab Liisi esimese asjana korda teha heinaküüni, võimalusel teha ka remonti laudas, soetada uued lüpsiseadmed ja uuendada masinaparki.
“Vaja oleks ühte võimsamat traktorit ja kaarutajat ja vaalutajat,” täpsustas ta.
Uudistajatele ja loomakasvatushuvilistele kaemiseks kavatseb Liisi oma talus teha püsinäituse, kus kõik Eestis kasvatatavad lihaveisetõud on esindatud ühe loomaga. See on tegelikult vanaema Viivi mõte.
“Inimesed, kes tahavad hakata lihalooma pidama, saavad ülevaate, milline üks või teine loom on ja millised on ühe või teise tõu vajadused,” selgitas Liisi Kakko.

Loodetavasti tulevad tallu ka Eesti tõugu hobused ja ümber põllumajandushoonete kiviaiad.
Viivi Köster ütles, et loomadele nad kalleid lisasöötasid ei anna ja kõrged toodangunäitajad polegi eesmärgiks olnud. Möödunud aastal oli karja keskmine väljalüps lehma kohta jõudluskontrolli andmetel 4491 kilo.
“Kui me peame looma nagu elusat asja, siis pead sa arvestama tema tahtmisi ja heaolu, et ta tunneks ennast hästi,” rääkis Viivi Köster. Kuni 6000 kg piima lehma kohta oleks normaalne, kuid 10 000 kilogrammi on juba liiast.

“Loom on elus asi ja me ei saa teda masinaks teha,” märkis taluperenaine.
Veterinaar Mihkel Käärid ütles, et Viivi Köster on tõuaretuses kasutanud alati kõige paremaid pulle ja tema karjas on kindlasti geneetilist potentsiaali paremate tulemuste saavutamiseks.
Saaremaa õhukese mullakihi tõttu on Kösterid oma maadel kasutanud ka umbrohumürke äärmiselt harva, vaid rohumaade ümbertegemisel. Järgmisel aastal hakkab Asmuse-Rahula talu taotlema ametlikult mahetootja staatust.

Nii Liisi Kakko kui ka vanaema Viivi pooldavad loomade lõas pidamist ning nende vabapidamisele nad üle minna ei kavatse. “Mulle ei meeldi vabapidamine sellepärast, et karjas tekib hierarhia ja loomade omavaheline suhtlemine on siis üsna jõhker,” põhjendas Viivi Köster.
Suurema osa elust loomakasvatusega seotud olnud seitsme lapse ema on oma sõnul mures, et inimesed võõrduvad maaelust ja loomast kui elusolendist järjest enam. Ja seda isegi maakoolides.

“Kutsusin siin ühte klassi vaatama, kui loomad laudast karjamaale lastakse, aga öeldi, et päev on nii tihe ja lastele on vaja rääkida suvistest asjadest,” meenutas Viivi Köster. “Mõned maalapsed pole lehmi näinudki, sest üheski peres ei ole enam lehma. Ei ole sigu, lambaid ega kukehäält,” lisas ta.

Print Friendly, PDF & Email