69. kiri: võõra toetav õlg

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
Kas jälgisid kolmapäeval interneti vahendusel dalai-laama kõnet Eesti rahvale? Tahtsin samuti kuulda, mida see sügavalt vaimne mees ütleb, ja ootasin Vabaduse väljakul päikeselõõsas. Silmitsedes tihedalt üksteise kõrval seisvat inimhulka, kes täitis terve väljaku, püüdsin mõistatada, mis on neid siia kokku toonud. Kes neist mõtlevad sellele üritusele kui poliitilisele, tulles näitama oma meelsust? Kui paljud peavad enesele oluliseks seda religiooni, mille sümboliks on dalai-laama kui usujuht? Kui paljud tulevad teda vaatama uudishimust, sest ta nägu on televiisorist tuttav?

Mina läksin, sest mulle tundub see inimene soe ja lihtne. Tema sõnum on ju kõigile ammu selge, aga tähtis oli kuulda seda veel kord sõnadesse panduna. Oluline on, et keegi kordaks aeg-ajalt üle, mida kipume unustama või mille poole püüeldes väsima.
Lõpuks ta tuli, pannes tervituseks käed kokku. Ning kõneles – peast, ilma keeruliste sõnadeta, naeratades ja žestikuleerides. Kuidas inimene peaks püüdlema südameheaduse poole, sest õnn ei peitu rahas või võimus. Et õige on püüda teisi aidata, sest niimoodi aitad ka iseennast. Inimesed mu kõrval pühkisid silmanurgast liigutuspisaraid – küllap said nad neist sõnadest tuge, mida vajasid.

Kui lihtne on tegelikult inimene, kui järele mõelda. Ta igatseb armastust ja hingerahu. Ning tõesti, kas ei ole üks tee selleni ka läbi teiste aitamise? Tunde, et oled vajalik?
Meenus vaatepilt, kuidas kõnnitee äärel istub ärajoonud näoga mees. Seljas kaltsud, kõrval kilekott tühjade pudelitega. Istub ja vaatab ainiti tema jalge ees sagivaid tuvisid, keda on palju-palju. Möödakäija ehmatab linnud õhku ja selgub, et nad nokivad suurt hallitanud saiakontsu. Korraga on selge, et see sai on äärekivile toetunud mehe visatud. Küllap tunneb ta end neid tuvisid vaadates paremini – ta on saanud aidata endast väetimaid.

Või juhus, kui lõunapausilt tulnud müüjannat ootas vanapaar šokolaaditahvliga. Tegu oli muusikapoega, kust memm ja taat olid ostnud kingituse oma lapselapsele. Küllap jäid nad valikuga hätta, nii et nooruke müüjanna oli neid oma tarkusest aidanud. Kokkuvõttes oli lapselaps saanud kingiks plaadi, millel isegi artisti autogramm. See rõõmustas teda väga. Mis omakorda rõõmustas vanapaari sedavõrd, et nad pidasid oluliseks minna müüjat tänama.

Vast enamikul meist ei leidu iga päev kedagi, kes meile üle kordaks viise, kuidas jõuda hingerahuni. Küllap on igaühe tee selleni ka erinev – kellel lühem, kellel pikem. Ma olen kärsitu ja vihastan päevas palju kordi asjade peale, mis tagantjärele pole seda väärt. Ja siis näen kogemata midagi sellist, nagu see joodik oma tuvidega või müüjanna šokolaadiga, ning jälle tekib tahtmine pingutada. Inimesed võivad olla üksteisele suureks toeks, ka ilma et nad oleksid sellest teadlikud. Võib-olla oled just Sina kellelegi tugi, mida ta on vajanud?
Südameheadust ja kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email