20. august võiks olla perepüha (1)

20. august võiks olla perepüha

 

Mina arvan, et see 20 aasta tagune lugu, mis juhtus, ja et Eesti taas iseseisvaks sai, on toimunud ju praeguse põlvkonna, praegu elavate inimeste kaasabil. Meist enamik on ju neis sündmustes ise kaasa löönud.

Minu meelest on seda 20. augustit poliitiliselt halvustatud ja selles on natuke süüdi ikka poliitikud, kes seda päeva on halvustanud. On öeldud, et vaat see on ikka rohkem Savisaare ja Rüütli päev, aga see 24. veebruar on ikka õige, Pätsu ja tähtsamate meeste aegne püha. Ma usun, et peaksime võtma oma iseseisvuse taastamise päeva rohkem inimesekeskselt, mitte aga seda 20. augustit nii väga politiseerima. Ega siis Rüütel ja Savisaar meile seda taasiseseisvumist toonud, ikka ise olime ju kõik tublid – laulsime ja tegime Balti ketti.

Kui ma selle üle mõtlesin, kuidas seda päeva siis tähistama peaks, jäin ise ka jänni. Kui minul see mõte siin mingi aeg tagasi tekkis, siis tuli idee kutsuda kokku oma sõbrad ja tuttavad – et istuksime, ajaksime juttu ja sööksime kala. Minul endal läks see asi untsu, sest üks mu väga hea sõber peab oma juubelit ja kutsus mindki sünnipäevale. Nii on minul see asi selleks korraks paigas, aga ega see ole siis viimane 20. august, kuigi tänavu on meil ju ümmargune aastapäev. Aga tuleb ju ka 21. ja 22. ja 23. aastapäev ja miks mitte neid väärtustada.

Võib-olla see päris vabariigi aastapäev veebruaris, las temal siis olla selline traditsioon, et on paraad ja vastuvõtud. Aga 20. augustit võiks siis tähistada oma pere, küla või sõprade keskel ja võib-olla natuke teistmoodi siis. Sest ega meil ju tegelikult seda traditsiooni, kuidas tähistada oma riigi iseseisvuse taastamise päeva, ei ole.
Siiski võiks nüüd hakata midagi tekkima, sest 20 aastat on ju nüüdseks mööda läinud. Ka vabariigi aastapäeva traditsioonid võtsid väljakujunemiseks aega. Ma muidugi ei tea, kuidas täpselt Eesti riigi algusaegadel, pärast Vabadussõda, seda riigi sünnipäeva tähistati, aga ka nüüd, taas vabas Eestis on ju president Lennart Meri ja toonased juhid Soome eeskujul neid traditsioone uuesti tekitanud. Samamoodi tuleks välja mõelda, milline võiks rahva jaoks olla see 20. august.

Minu arvamus on küll, et taasiseseisvumispäev võiks olla rohkem perekesksem ja paraadlikkust oleks sel päeval vähem. Võib rääkida neist sündmustest, sellest, mida keegi sel ajal tegi, kus oli, mida läbi elas, kes käis Balti ketis, kes kuulas-vaatas televiisorit. Igal ühel meist on ju oma lugu ja oma mälestused sellest ajast.
Kui nüüd ajas tagasi vaadata, siis minu jaoks oli see aeg 20 aastat tagasi päris segane. Olin tol ajal maavalitsuses maasekretär ja ma mäletan, et päev enne, 19. augustil toimus üks nõupidamine, kus siis lepiti kokku, et kui peaks juhtuma kõige hullem ja Eesti uuesti okupeeritakse, kuidas siis peab käituma.

Siis oli stsenaarium, et maavanemad saadetakse ilmselt kõik Siberisse, ja oli vaja kokku leppida, kes hakkaks edaspidi põrandaalust võitlust juhtima. Saime ka maavalitsuse juhtkonnaga salaja kokku ja see loos langes siis minu peale, et mina peaks selle juhtimise enda peale võtma. Ilmselt oli põhjus ka selles, et elasin maal ja konspiratsiooni mõttes olnuks seal asjad lihtsamad kui linnas.

Kuna sel ajal ei olnud veel mobiiltelefone, oli kõige selle juures huvitav nüanss, et sidepidamiseks pidime kasutama kiirabi sidesüsteemi. Tuli leida kindlad inimesed, et siis nende jõududega, kes on suutnud ennast varjata, seda asja edasi ajada.
20. august oli juba selline pidulik päev, aga just need paar päeva enne iseseisvuse taastamist olid ikka päris närvilised. Tuli ju päris pingeliselt asju ajada ka kohalike sõjaväeosade juhtidega, kes ei teadnud oma tulevikust ja olevikust midagi – kas tulla maavalitsusse või mitte, et pidada läbirääkimisi.

Eks see moment, kui juba kergemalt hingata võis ja vabadus käega katsuda oli, saabus siis, kui Moskvas putš läbi kukkunud oli. Ma ei ole küll sõjas olnud, aga kui sa selle asja sees oled, siis seda hirmu või mõtet, et kõik on väga raske või võimatu, ei ole. See tekib ikka hiljem, kui hakkad analüüsima, mis tegelikult oleks võinud juhtuda. Sel momendil oled väge täis – mis siin ikka, varjad ennast, jooksed metsa ja toimetad. Ikka olid ju sellised lootusrikkad mõtted – küll me sellest välja tuleme! Muidugi ei kujutanud ette, et selleks vabaduseks ei ole meil tarvis suurt midagi teha, tegelikult otsustati ikka ju kõik Moskvas. Aga jumal tänatud, et meil nii läks.

Print Friendly, PDF & Email