Sädelevad pärlid kammermuusika kees (7)

Sädelevad pärlid kammermuusika kees

AVAKONTSERT: Festivali hing Andres Paas (klaver) ja Rustam Komatškov (tšello) ning Robert Schumanni “Fantaasiapalad klaverile ja tšellole”. Foto: Peeter Kukk

Ongi selleks korraks läbi, see helisev kammermuusika nädal, mis oli taas täis imelisi helisid ja kauneid hetki. Nagu Kuressaare linnajuhid märkisid (ja õigesti!), võib kammermuusika festivali julgelt nimetada kultuuripärliks, mis kirgastab ja annab energiat selleks ajaks, mil meie kontserdipaikades kammermuusika ei kõla.

Millegipärast on ühed oodatumad kontserdid kammermuusika päevadel ava- ja lõppkontsert. Mitte et vahepealsetel midagi viga oleks – oh ei –, aga kui enamikel avakontsertidel on klaveri taga festivali korraldaja ja kunstiline juht Andres Paas isiklikult, tahad alati teada, millega maestro meid tänavu üllatab.
Ja üllatusi Andres Paas oma kodulinna toob, alati. Need üllatused on iga kord kõrgeima kvaliteedi märgiga ning kuulaja – õigem on vist öelda osasaaja – oma tulekut kahetsema ei pea.

Seekord musitseerisid avakontserdil koos Andres Paasiga Venemaa viiuldaja Julia Igonina ja tšellist Rustam Komatškov. Debussy, Schumanni, Saint-Saënsi ja Brahmsi imelised heliteosed andsid nädalasele suursündmusele kauni hakatuse. Publik ei olnud aplausiga kitsi, avaldades oma tänu. On ka meeldiv märkida, et nüüd juba 17 aastat kestnud festival on enese ümber kogunud kenakese kohaliku fänniklubi, kes endale juba aegsasti festivalipassi muretsevad ega jäta vahele ühtki kontserti.

Kitarrid öös

Kammermuusika päevade tänavune hilisõhtune “Visioonide” kontsert oli itaalia muusikute anda. 2007. aastal maineka Nino Rota auhinna pälvinud EON kitarrikvartett Giovanni Maselli, Rita Casagrande, Roberto Tascini ja Mario Barbuti pakkus linnuse kapiitlisaali kogunenud publikule mitmekesise ja põneva kava kui rännaku läbi kolme sajandi.
Alustati 18. saj rokokooliku helilooja Luigi Boccherini “Introduktsiooni ja fandangoga”, millele järgnes muusikahiiu Johann Sebastian Bachi “Brandenburgi kontsert nr 3 G-duur”. Kontserdi esimese osa lõpetas 19. saj ühe kuulsama tšehhi helilooja Antonin Dvořáki kolm “Slaavi tantsu”.

Teist osa alustati 20. saj inglise helilooja William Waltoni süidiga “Varii Capricci”. Ning siis kanti täieliku pühendumusega ette Georges Bizet’ imekaunis “Carmeni süit nr 1”. Kuna võlutud publik ei tahtnud sarmikal itaalia kitarrinelikul niisama lihtsalt minna lasta, kõlas veel kaks suurepärast lisapala, üks neist ilus väike madrigal.

Õhus oli kirge

Mis on kõige kirglikum tants? Õige vastus – tango. Selline küsimus ja vastus sähvatasid läbi pea, kuulates-vaadates reedeõhtust “Eksootiliste promenaadide” tangoetendust. Samas meenus ka üks filmiajaloo mõjuvamaid tantsustseene – Al Pacino pimeda koloneli tango filmist “Naise lõhn”.

Rüütli spaa Ritteri saalis pakkus seekord ehedaid temperamentseid, vahel igatsev-kurblikke, siis taas kiresädemeid pilduvaid argentiina tangosid ja milongasid Hispaaniast saabunud Fabián Carbone Tango Ensemble. Koosseisus ansambli juht Fabián Carbone (kelle bandooniumimäng oli omaette vaatemäng), Sergo Lazarev viiulil, Rocío Terán klaveril ning võrratu tantsupaar Nélida ja Jorge.
Muidugi esitati argentiina tangokuninga Astor Piazzolla tangosid ja milongasid, aga ka teiste argentiina, venetsueela ja uruguay heliloojate lugusid.

Nélida ja Jorge tantsunumbrid olid igaüks väike omaette etendus – võitlus ja alistumine, võrgutav mäng ja siiras kirelõõm, iga ilme ja žest viimseni lihvitud, samas tundeehe ja loomulik!
Kokkuvõttes taas üks harukordne sädelev pärl kammerpäevade kaunis kees.

Lõpuni välja

Pianist Mihkel Poll, kes on praegu üks hinnatumaid klaverimängijaid Eestis, pakkus saarlastele seekord kava, milles esindatud J. S. Bachi, Beethoveni, Liszti ja Schumanni teosed. “See oli vaimustav ettekanne!” õhkasid kuulajad ja tuleb tunnistada, et Polli mäng ei jätnud külmaks ka festivali korraldajaid.
Samuti pakkus ülevaid hetki “Lossimuusika”, kus seekord astus üles vokaalansambel Orthodox Singers, et esitada õigeusu vaimulikku muusikat, kuid ka tänapäevaste heliloojate (näiteks Alfred Schnittke ja Arvo Pärt) vaimulikke (koori)laule. Dirigent Valeri Petrovi viimseni lihvitud piano pianissimo tõestas, et vaikusel võib vahel olla palju suurem vägi kui väga valjult kuuldavale toodud helidel.

Ning kõige lõpuks, nagu eelpool juba mainitud, lõppkontsert “Finale”, mille andis Ungari Accord Quartet. Viiuldajad Peter Mezö ja Csongor Veér, vioolamängija Péter Kondor ja tšellist Mátyás Ölveti esitatud Keelpillikvartett nr 1, mille autoriks György Ligeti, tekitas tõsiselt vastakaid tundeid ja emotsioone, sest tegemist oli väga põneva helikeelega tänapäevase teosega, kus pillimehed said näidata oma virtuoosset mängutehnikat ning pakkuda erilist vaheldust kaunile klassikalisele muusikale.

Kui Andres Paas tõdes, et tahab kindlasti korraldada festivali järjekordse juubelinumbrini (20.), siis soovime talle selleks jõudu ja jaksu. Kuressaare on seda väärt, et siin igal suvel säraks kirkalt teiste vääriskivide hulgas ka üks tõeline kultuuripärl – Kuressaare kammermuusika päevad.

Rita Loel, Ragna Malm

Print Friendly, PDF & Email