Meri on, meri jääb, meri olema peab

Meri on, meri jääb, meri olema peab

 

“Kas sa oled Muratsi sadamas käinud?” küsib teel Kuressaarest Muratsisse Saaremaa merekultuuri seltsi asjaajaja Astrid Sepp. Tõele au andes ei mäletagi, millal viimati seal olin. Muratsi korrastatud väikesadamasse polegi varem jõudnud.

Sadamaväravaist sisse sõites avaneb meile meeldiv vaatepilt mereäärsest paigakesest sadamasilla, kai ääres seisvate üksikute paatide, kaldapealsel juttu puhuvate külameeste, laste mänguväljaku, vanast paadist tehtud piknikukoha, lõkkeplatsi ja pisikese tuletorniga, mis on tegelikult kemps.
Pilkupüüdvas külasadamas askeldab Saaremaa merenädala korraldaja Maris Rebel, keda assisteerivad pereliikmed. Marisel on ettevalmistused kenasti tehtud. Lõkkeplatsi ümber on istepingid huviliste ja pakud esinejate jaoks paigas. Ja üllatus-üllatus! Lõõtspilliga on kohal madrusesärgis Helga Nurmekann. Peatselt kõlavad meeldivad meloodiad.

Vana merekaru Valter Nuum, keda on kutsutud huvilistele pajatama oma seiklusrikkast meremeheelust, polegi Muratsi sadamasse varem sattunud. Tema esmahinnang on kiitev. Võõraid maid, merd ja sadamaid näinud inimesena ei kiida Valter vaid viisakuse pärast. Kõik tema ütlemised on tuumakad ja humoorikad.
Sadamas kohtab pikkades tualettides kübaratega daame, piknikukorvid käes. Saabujate hulgas on endisi kalamehi, on linnamehi, puhkajaid ja mõistagi omakülainimesi.

Enne Valteri pajatusi julgen sekkuda Muratsi meeste Kalle ja Aini kõvahäälsesse arutellu. Ain on pärit Vilsandilt ja merega lapsest saati sinasõber. Muratsi merd peab ta Vilsandi saart ümbritsevast merest kalarikkamaks. Tõsi küll, viimastel aastatel pole ka Muratsi veed kalameestele helded olnud. Kuulus Muratsi angerjameri pole enam ammugi seda nime väärt. Kalle ütleb, et tema ise küll kalal ei käi, aga merest toodud leivakõrvane on iga päev laual, olgu siis tegemist koha, lesta või ahvenaga. Ka silku olnud kevadel igale soovijale priipärast.

Pensionärist staažika laevakapteni Valter Nuumi seiklusjuttudel maalt ja merelt pole lõppu paistmas. Esimesed mereristsed poisikesena Mõntus saanud kapten Nuum pole üksnes hea jutuvestja, vaid ka mahlakate merelaulude esitaja ja suupillimängija. Mida saarlased aastakümneid tagasi Angolas ja Kanaari saartel tegid, kuidas kohalike elanikega lävisid, mismoodi kapten Nuum N. Liidu piirivalvet kritiseeris ning selle eest aumärgi vastu võttis ja palju-palju muud said huvilised kolmapäeva õhtupoolikul kaunis Muratsi rannas lõkketule ääres vanalt merekarult kuulda.

Kas on tõsi, et meremeestel on naine igas sadamas, küsib soomlane Pekka sulaselges eesti keeles. Pärast pisikest mõttepausi vastab Valter, et igas sadamas ikka ei ole.
Pärast saame Pekkaga jutule. Kotkas elav soomlane on saarlannaga abielus. Suviti puhkavad nad perega Muratsis. Merelinnas Kotkas elav Pekka ei saa Saaremaalgi ilma mere ääres käimata. Soomlase tõekspidamised merest ja rannarahvast on nagu saarlasest mereajaloolase Bruno Pao kirja pandust või räägitust pärinev. “Merega peab sõber olema, sest meri meid toidab. Meri on meie vastu hea, kui oskad temaga käituda,” mõtiskleb oma kodurannas Kotka lähistel 40 aastat kala püüdmas käinud Pekka.

Mida Saaremaal puhkav soomlane meie saarest ja merest teab? Üllatavalt palju. Pekka on käinud kõigi Saaremaa tuletornide juures juba aastaid tagasi. Ja just lõppenud merenädala läbiv teema oligi tuletornid. Küsimusele, kas Saaremaast on saamas arvestatav turismisaar, vastas meie maakonna eluoluga tuttav soome mees, et talle termin “turismisaar” ei meeldi. “Turistid toovad küll raha sisse, aga Saaremaa jäägu Saaremaaks, ilusa loodusega vaikseks saareks,” rõhutas Pekka. Nõustugem selle arvamusega.

Kuressaare merepäevi ei heidutanud valjud vihmasagaradki

Ilma poolest oivaline reede pärastlõuna ja õhtu olid nagu Kuressaare merepäevade jaoks loodud. Müügitelgid ja letid igasugu merelise ja maisema kaubaga meelitasid ligi uudistajaid ja küllap ka ostjaid. Ega’s mandrimaalt ilmaasjata ülemereteed ette võetud. Mõned müüjad olid lausa nägu- ja nimepidigi tuttavad.

Merelaval oli linnapea oma tervitused rohkearvulisele publikule öelnud ja laulja Vello Orumets sättis rahva ette astuma. Ja sealt ta tuligi, šikk ülikonnas härrasmees. Kõlasid vanad tuttavad meloodiad, mida Orumets esitas peaaegu paigast liikumata. Meenus vanameister Artur Rinne, kes ka eaka ja üsna kõhuka mehena laval esinedes igasuguseid vigureid tegi, meelitades publikult välja vägeva aplausi. Tõsi, Orumetsale plaksutati samuti ja tugevasti.

Pärast populaarse laulja kontserti astusid publiku ette kirjamehed. Vladislav Koržets ja Jüri Tuulik rääkisid kalast. Koržets oma meeskonnaga pani ka panni särisema ja lasi Tuulikul proovida, kuidas roog välja kukkus. Abruka mees sõi ja kiitis. Mõlemad kiitsid nii räime, seda pisikest kena kala, kui ka teisi mereande, mis on nii saarlastele kui ka mandriinimestele ammustest aegadest heaks leivakõrvaseks olnud.

Lätlaste laevaga merele

Selle raha väljakäimisest oma järeltuleva põlve heaks ei saanud keelduda. Kui ikka viieaastane poiss, võib-olla et tulevane meremees tahab ühe uhke laevaga merele, siis peab talle seda võimaldama.
Vajalik arv reisijaid pardal, andis laev kai küljest otsad. Merereis oli paraja pikkusega. Koos emmega laevalt maha astunud, oli mehehakatisel vanaisale kohe teatada: “Nii lahe oli!” Tõepoolest. Lätlased tulid ja pakkusid midagi sellist, mille peale saarlased pole ise tulnud. Kas ei võiks sealsamas kai ääres kogu suve seista üks ilus laevuke, ikka saarlaste oma, millega kapten huvilisi sõidutaks.

Ei peatanud laupäevane vihmgi merepäevade hoogu. Tõsi küll, esimene suurem vihmahoog peletas Öieti rühma tantsijad hetkeks varju otsima. Aga nii kui sadu rauges, oli üks tantsupaar taas publiku ees ja seejärel kogu rühm. Enne neid esinenud taanlased pääsesid kuiva nahaga. Ilmataat oma tembutamist aga järele ei jätnud. Pärnu segakoori Kungla lauljad olid juba ahastuses. “Kas me üldse saame esineda, publik ei pea vihma käes vastu ja lahkub,” arutas üks koorilaulja. “Üks inimene jääb,” rahustasin lauljat.
“Kes?” tundis külaline huvi. “Mina,” kõlas saarlase vastus. “Aga võtke siis minu aparaat ja tehke meist pilti, kui me juba laval oleme,” sain lauljalt väikese lisakohustuse, mille ka täitsin.

“Mälukas” suures telgis oli juba käima läinud. Tarkpead ragistasid ajusid. Suure reisilaeva kapten ja kirjanik Lembit Uustulnd oli seekord range kohtuniku rollis. Mängu lõppedes oli kahel mansal ühepalju punkte. Lisaküsimusedki ei toonud esialgu selgust, kumb võistkond peale jääb. Lõpuks jõudsime lahenduseni. “Kui te nüüd arvate, et lisaküsimustega selgitame võitja, siis eksite. Kaks võistkonda jagavad kolmandat-neljandat kohta. Võitja on Taurus,” teavitas Uustulnd.

Merepäevad olid, on ja jäävad. Igale poole seekord ei jõudnud. Tähtis on saada pisike osakenegi merenädala ja -päevade hingusest, merelisest atmosfäärist ja melust. See läks korda.

Print Friendly, PDF & Email