Kõne Iffile: Räägime Saaremaa suveüritustest

Ühest küljest on Saaremaa ja muude saarte häda selles, et see n-ö vegetatsiooniperiood on lühike. Suvel on üritused – õlletoobrid, ooperipäevad, merepäevad ja mis iganes – ja peab ütlema, et nii palju, kui mina olen lehereklaami jälginud, toimub üritusi Saaremaal ikka metsikult palju ja kui seda autahvlit vaadata, on ikka suuri – kas siis minevikutähti või tänapäevaseid küll ja küll.

Ühel hetkel lõpeb see asi otsa, sest lapsed lähevad kooli ja tali tuleb peale. Talvel aga mõnda suurt tähte Saaremaale meelitada on keeruline, ei ole olemas mingit tasuvat saali. Korraldaja tahab ju teenida, korraldaja peab ka maksma ja see asi peab siis olema kaetud.

Aga selge on ka see, et kogu kultuuri ja kõiki maailmastaare ei saa lohistada kohe Saare- ja Muhumaale. Muidugi, ma kujutan ka ette, et ooperipäevade kuulsus on ikka levinud. Peetakse ju Saaremaa ooperipäevi niivõrd prestiižseks ürituseks – kas see inimene sellest ooperist midagi jagab või ei jaga, kui sa seal kohal ei ole, siis sind pole lihtsalt olemas. Nagu vanasti oli võistluskontsert.

Ma arvan, et ka Villu Veski teeb selles osas tohutult head tööd – on ju džässimeeste maailm ka keeruline, nad on ju kõik natuke erilise mõtlemisega inimesed ning tuleb tõdeda, et Juu Jääbist on saanud jube suur festival. Alguses oli see selline väike külaüritus, aga praegu on temast saanud täiesti arvestatav džässifestival.

Need asjad võtavad natuke aega ja kuna neid kontserdipaiku nii väga ei ole – muidugi neid saab tekitada igasuguste merelavade ja muude ajutiste ehitiste näol –, siis tuleb saarlastel, muhulastel ja hiidlastel ikka vahel mandril ka käia, kui tahetakse midagi erilist näha. Lõppude lõpuks ei tule kõik teatrid ka Saaremaale tuuritama. Tuleb ikka üle väina ka käia, pole siin midagi. Ja on ka tõsi, et kaugemalt on omi asju teinekord kasulikum vaadata kui kohapeal uneleda.

Minu enda selle aasta kõige suurem kontsert oli esinemine Rabarockil, kus üle pika aja sai suurt lava nuusutatud ja kuivõrd on sellesuviste tööde hulgas igasuguseid esinemisi, siis ütlen ausalt, et ma ei ole eriti kuhugi jõudnud. Riias käisin küll Ringo Starri kontserdil, mis oli väga võimas elamus. Nüüd ootan aga põnevusega 3. augustit, siis tulen Kuressaarde, et vaadata etendust “Morten lollide laeval”.

Mõnele inimesele piisab ju ka sellest, kui ta käib suve jooksul paaril-kolmel kontserdil või mõnele piisab ka ühest ja kui kontserdi mulje on tugev, siis ega mina ka ei tahaks järgmine päev kohe uut elamust saama minna. Minul oli selline elamus möödunud aastal, kui ma käisin Rod Stewartit kuulamas – sain sellest küll kuuks ajaks metsikult hea enesetunde.

Võib-olla ongi nii, et see kultuuriürituste kontsentratsioon on siin suve peale natuke suur ning on ju ka nii, et kui sul on pere, kellega peaks iga päev kontsertidel käima kuu aega järjest, siis ilmselt ootaks ees võlavangla.

Print Friendly, PDF & Email