Kapten Hugo Meri maailm täis võitlusi naiste, Hemingway ja porrifilmiga (1)

Kapten Hugo Meri maailm täis võitlusi naiste, Hemingway ja porrifilmiga

 

1930. aastal tuli Panga külas ilmale poisslaps, kes ei kartnud tormi, tolli- ega vallaametnikke, porri ega vana Hemingwayd ennast. Aga üht õppis see poiss kartma – naisi. Ei pidanud teda kinni isa keelitused ega kõigevägevam ise, aga naise sõna sai talle pühaks. Ja naisi sai tal palju. Mis sa ikka pahaks paned, seisus kohustab.

Hugo Meri on seisuselt meremees – kapten, olgu ta ükskõik kui kaua maal olnud. Silmad on meremehe omad, käed on meremehe omad ja mis kõige olulisem – jutud on meremehe omad.

“Mina otsustasin, kui ma olin viie aastane, et minust peab saama laevakapten. Ja nii oligi,” alustab Meri jutustust oma elust. Sõnad “otsustasin”, “peab”, ja “kapten” olid tal juba varakult selged. Ja nii oligi.
Võitlus vabaduse nimel

Saatus viis Hugo (nimetagem teda eesnimega, sest meri on loos hoopis eraldi tegelane) suurele merele juba 14-aastase poisina, kui kogu perekond paatidega Rootsi põgenes. Juba esimesel tõsisemal merereisil ei andnud meri Hugole armu ja kui kolmepaadiline konvoi, mille juht oli Hugo vanem vend Oskar, liikuma hakkas, pääsesid vaid esimesed kaks üle.

Viimast, kus oli Hugo koos isa Aadu ja ema Pauliinega, hakkas kimbutama torm ja pöörduti tagasi. Kolme päeva pärast saadi kokkulepe minna üle mere purjelaevaga Elli. “Kuna oldi kodu lähedal, käis papa sealt veel läbi,” räägib Hugo, “aga mamma ütles, et ta ei lähe enam koju. Ta oli otsustanud ära minna ja oma jalga ta sinna enam ei tõstnud.”

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email