Kuuekümne seitsmes kiri: üks

Hea inimene,
mõnikord juhtub, et suvaline uudisloo pealkiri kõnetab ja haagib end su oma mälestustega, kuigi see sündmus leiab aset hoopis teises riigis ja teisel ajal. Nii jäi mu pilk paar päeva tagasi pidama real: “Hiinas lõpetas sel aastal ülikooli kuus miljonit tudengit.” Püüdsin seda olukorda ette kujutada, aga…

Kuus miljonit ülikoolilõpetajat tundub hoomamatu hulk. Hajameelselt mõtisklesin, kui suured võiksid olla Hiina ülikoolides kursused ja sealsete õppejõudude koormused ning mulle meenus üks tunne…

Kui 2002. aastal ülikooli astusin, oli mu kursusel üle 70 inimese. Olime esimene aastakäik, kes hakkas Eestis õppima süsteemi järgi, kus bakalaureuseõppele oli arvestatud kolm ja magistriõppele kaks aastat. Meid, üliõpilasi oli algusest peale nii palju, et tagantjärele mõtlen oma üldainete lektorite koormusele.

Üks üliõpilane, üks aine – kirjalikud esseed, testid või kontrolltööd, semestri lõpus kirjalik eksam. Nüüd korrutame selle näiteks 200-ga (mu esimese ülikoolisügise kõige rahvarikkamates loengutes oli 450 kuulajat). Kust võeti see aeg, et need tööd lihtsalt… läbi lugeda? Tundsin puudust tagasisidest, mis oleks pikem kui üks tähemärk – hinne.

Paljuski nende üliõpilasmasside ja puuduliku dialoogi tõttu mäletan oma ülikooli algusajast peamiselt segadust. Kuid mul polnud mentoreid, kellega oma dilemmadest kõneleda, sest õppejõududega ei saanud tekkida isiklikku sidet. Kahtlesin tõsiselt, kas olin teinud õige valiku. Teisel aastal see kahtlus õnneks hajus, sest üldained said otsa ja erialastes loengutes sain oma õppejõududega tuttavaks.

Ma polnud enam anonüümne nimi pluss matriklinumber kirjaliku töö päises. Jah, mäletan ka järgnevatest tudengiaastatest probleeme, aga nüüd sai neid õppejõududega arutada.

Kuus miljonit ülikoolilõpetajat Hiinas. Jah, Hiina rahvaarv on määratu, noori on väga palju – suur number iseenesest mind ei hämmastanudki. Pigem mõte sellest massist, mis koosneb tegelikult kuuest miljonist üksikosast. Igaühel neist on oma unistused ja sihid, kõik püüavad kellekski saada…

Lihtne on taolises hulgas kaotsi minna, tunda end ebakindlana. Ja ma mõtlesin hoopis: huvitav, kui palju oli nende noorte õppejõududel aega või võimalust, et nendega asju arutada ja neid julgustada? (Sest enesekindlust ja tuge nad kindlasti vajasid, olukorras, kus konkurents on tihe ning ainuüksi 16 000 ametnikukohale kandideeris mullu 1,4 miljonit inimest…)

Mõnikord juhtub, et suvaline uudisloo pealkiri kõnetab ja haagib end su oma mälestustega. See pealkiri kadus uudiste voolu, millele eelnevad ja järgnevad sajad tuhanded samalaadsed – nende hulgas pikad diskussioonid Eesti kõrghariduse reformimise teemadel. Ning see lõputu jada jääb fooniks ka tänavu, kui hulk ärevaid sihikindlaid noori alustab esimest ülikooliaastat. Tahaksin väga teada, millised mälestused saavad nemad sellest sügisest oma eluks kaasa. Üks, mis kindel – veidi ootamatu on see uus algus igal juhul.
Huvitavat päeva ja – kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email