Kristina Mägi: Harilaiu tuletorn – õpetuseks itaallastele! (4)

Kristina Mägi: Harilaiu tuletorn – õpetuseks itaallastele!

 

Kuressaare turismiinfokeskusel (TIK) on kätte jõudnud aasta kõige kiiremad päevad. Meie statistika näitab juba aastaid, et just juulikuu on inimeste lemmikaeg puhkamiseks. Aasta külastusrekordid lüüakse alati sellel kuul. Praegu käib ühe päeva jooksul raekojast läbi 150–200 inimest.

TIK-i külastatavuse statistika on rääkinud rõõmusõnumeid juba kevadest saadik. Külastajate aktiivsemat liikumist võis täheldada juba aprilli teises pooles. Kuu lõpus numbreid kokku lugedes selgus, et külastatavus oli kasvanud suisa üle 20%. Mai kujunes vaikuseks enne tormi – inimesi käis veidi vähem kui eelmisel aastal.

Ka naabritel ei lähe hästi

Aga eestlasele omase kadedusega oli heameel tõdeda, et ka naabritel (Läänemaal ja Pärnumaal) oli maikuu külastajate poolest veidi kesisem kui mullu. Ju siis ei olnud õige turismikuu – ehk oli kuuseis vale?

Tõsised tuurid võttis hooaeg sisse juunis. Numbrite võrdlus eelmise aastaga näitas taas ligi 20-protsendilist kasvu. Lisaks soomlaste arvu märgatavale suurenemisele oli oluliselt kasvanud ka sakslaste ja prantslaste arv, mis on selge märk kruiisilaevade visiitidest.

Töökas on olnud ka pooleliolev juulikuu. Külastajate rahvusliku koosseisu poolest radikaalseid muutusi toimunud ei ole. Kõige sagedamini satuvad raekotta ikka lähinaabrid (soomlased, rootslased, sakslased jne), aga leidub ka eksootilisemate paikade esindajaid. Juulikuu kaugeimad külalised on olnud Jaapanist, Koreast, Vietnamist, Austraaliast, USA-st ja Kanadast.

Üks enamkõlavaid lauseid turismiinfokeskuses on läbi aastate olnud “Kas teil Kuressaare/Saaremaa kaarti on?”. Õnneks on meil tänu viimaste aastate projektidele jagada palju väga häid kaarte. Kui kaart käes, huvitab inimesi enamasti, kuhupoole nüüd suuna võiks võtta ja mida huvitavat meil näha on.

Tüüpilised küsimused on ka erinevad transporditeemad (rattarent, autorent, bussigraafikud, laevagraafikud jne). Kuigi Kaali kraatrist, Panga pangast ja Angla tuulikutest tuleb vahel rääkida 50 korda päevas, ei muutu töö turismiinfokeskuses kunagi üksluiseks, sest küsimusi on inimestel seinast seina.

Nii sai näiteks eelmisel nädalal rahustatud prantsuse noorpaari, et nad ei pea ise hakkama parandama oma rendiauto klaasi, mis õnnetul kombel oli maanteel kiviga tabamuse saanud.

Ameeriklased tundsid huvi, kas Kuressaare majade küljes on lipuvardaid nii palju seepärast, et need olid nõukogude ajal kohustuslikud? Sakslasest jalgpallifännile otsisime aga välja, kust saaks osta FC Kuressaare särki.

Kus on taksofon?

Ühed toredamad on kahtlemata need momendid, kus jagatakse kiidusõnu. Eelmisel nädalal juhtus raekotta maailmas palju ringi rännanud briti vanahärra, kes kiitis Eestit ja Saaremaad taevani. Eriti vaimustatud oli ta meie tehnoloogia arengust.

Walesist lahkudes oli ta hüvastijätuks helistanud müntidega töötavast taksofonist oma abikaasale. Tallinnas taksofoni otsides vaadati teda kui kuutõbist, sest müntidega taksofonist pole meie mobiiliajastul kasvanud noorsugu kuulnudki. Härra jaoks tehnika tippsaavutusena näivad plastikkaardiga taksofonid kruviti samuti Eestimaa seintelt maha juba aastake tagasi.

Väga tore oli ka eelmisel nädalal raekojas käinud keskealine Hollandi abielupaar, kes tuli otsima viltust Harilaiu majakat. Tõsiasi, et majakas looduse jõul ise jälle otseks on läinud, tundus neile äärmiselt põnev. Viidates Pisa tornile, arvasid nad, et me peaksime ka itaallastele õpetama, kuidas see asi käib.

Kristina Mägi
Kuressaare linnavalitsuse turismispetsialist

Print Friendly, PDF & Email