Mäetalu 100 päeva: hallid kardinalid diivanil ei istu (14)

Mäetalu 100 päeva: hallid kardinalid diivanil ei istu

SAARTE MÄNGUDEL: Saarte mängude Saaremaa delegatsiooni liikmena käis Mati Mäetalu koos abikaasa Marinaga Wighti saarel.
Foto: Raul Vinni

Kuressaare linnapea Mati Mäetalu veetis intervjuu andmise ajal oma esimest puhkust. Linnapeana. Esimesed kolm kuud linnapeana pole Mäetalule olnud kindlasti mitte lihtsad. Sellele ajale on sattunud jamasid rohkem, kui oodata võis. Mäetalu ise nendib intervjuus Saarte Häälele, et elu ongi kord hea ja kord halb.

Sada esimest päeva linnapeana on täis. Sinu linnapeaks saamine tundus olevat kuidagi poolkogemata, kuidas esimesele sajale päevale tagasi vaatad?

Kogemata selles osas küll, et ei osanud arvatagi, et selline pakkumine võib tulla. Ettepanek oli jah ootamatu, aga otsus see vastu võtta oli väga läbikaalutud.

Esimesel kolmel kuul on ehk tõesti kuhjunud rohkem negatiivseid teemasid. Samas positiivsena käib sinna kõrvale see, et linnal oli sünnipäevanädal, on olnud mitu meeldivat vastuvõttu ning samuti suhtlemised ja kohtumised linnarahvaga. Masendusse ma küll langenud ei ole. Elus ongi nii, et ei ole kogu aeg jube hästi. Hea ja halb käivad käsikäes.

Aga samas see kolm kuud ei ole pikk aeg selleks, et juhtumid näiteks hangetega lahenduse saaks. Nende algus on olnud palju varem. Tõepoolest jääb mulje, et ma olen linnapeaks saanud väga halval ajal. Ma ise arvan, et ega see asi nii hull ka ei ole ja küll need probleemid saavad ka lahenduse, ja kui ei saa, siis tuleb sellegagi leppida. Probleemid on selleks, et nendega tegeleda.

Sellepärast sai moodustatud ka see komisjon (linnapea eestvedamisel moodustati ametkondlikuks juurdluseks komisjon erinevatel hangetel tehtud vigade uurimiseks – toim). Kui me raha tagasi ei saanud, väideti et need ei olnud mingid suured vead, vaid protseduurilised rikkumised. Küsimus on siiski selles, et ega ma üheselt vastata ei oska, kes on süüdi.

Neljast komisjoni liikmest kolm on tulnud tööle pärast neid juhtumeid. Asja mõte ongi neutraalselt välja tuua, kes oma võimupiire ületas või kuidas miski juhtus ja siis edasi otsustada. Summa summarum on jutt ju kahest miljonist kroonist ning see on päris suur summa. Imelik oleks olnud, kui need teemad oleks vaikselt ära nohistatud. Selge on see, et mingid otsused peavad siin sündima. Samas teisest küljest on lausa suurepärane, et need ehitised said valmis ning see on loomulikult nende juhtumite juures suur pluss.

Tuled linnapeana tööle, võtad hanked erilise kontrolli alla, moodustad komisjone, teostad sisekontrolli – ühesõnaga lööd rusika lauale?

Ei ma ei saa nii öelda, et ma rusika lauale löön. Minu arust linnapea üksi ei juhi midagi. Linnapea esindab, ta on see, kes esitab linnavalitsuse seisukohti, kes suhtleb, kes saab pihta, kui midagi on kehvasti või kiita, kui midagi on hästi. Samas saab linnapea olla see indikaator, kes suunab või ütleb, et teeme nüüd selle asja nii.

Nagu sa ise ütlesid, siis negatiivsust on sellesse lühikesse perioodi langenud palju. Kas sa ikka rahulikult magada oled saanud viimased kolm kuud?

Ma arvan, et saan küll. Olen selles suhtes suhteliselt paksu nahaga. Võtame kas või viimase näite: Kuressaare tänavate sulgemise. Loomulikult tuli see kriitikatulv ikka linnapea pihta. Ega ma ausalt öeldes anonüümseid lehekommentaare millekski ei pea, mulle pole see väga mõjunud, aga pereliikmetele küll. Nemad ikka vaatavad ja küsivad, et isa, miks nii või miks naa kirjutatakse. Mind anonüümsed kommentaatorid ei mõjuta. Samas kriitikat ma talun, sest kriitika on ju see mis edasi viib.

Kas või sellesama juhtumi valguses: kui näiteks homme tuleks avaldus linnavalitsusele, et tahame kesklinnas teha üritust, siis ma usun, et terve linnavalitsuse koosseis vaatab nüüd loaandmisele täiesti teisiti. Ma ei ole püüdnud linnavalitsust õigustada ja olen rääkinud, kuidas see loaandmise protsess käis. Julgen ka tunnistada, et see oli viga. Pärast me saime teada, et tegelikkus oli hoopis teine, kui loa taotleja väitis.

Eks neid õhtuid on ka, kui ei saa päris rahuliku südamega magama minna ja öösel und ei tule, mõtled asjade üle järele. Kui iga õhtu läheks päris rahuliku südamega, siis vist oleks juba tegu ükskõiksusega. Aga eks iga järgmine päev on eelmisest targem.

Olen näiteks nii mõnegi linnavoliniku käest kuulnud, et sinu igakuised “Olukorrast linnas” aruanded on selged ja arusaadavad, räägitakse asjast, mitte ei tõdeta, et kõik on superhästi.

Räägin volikogule nii, nagu asjalood on. Päris nii ei saa, et kogu aeg kiidetakse ja kõik on kogu aeg hästi. Ma ei ole väga ka oma eelmistes tegemistes esiplaanile trüginud. Võtan oma tööd nii, et kui see on mulle teha antud, siis pean selle eest ka vastutama. Mina näen asju nii, järgmine linnapea ehk teisiti. Väga palju ei ole mul ka nõuandjaid olnud, kes kõrvalt ütleks, kuidas teha või mida kommenteerida ja kuidas edasi. Seda pole küll tundunud, et ma oleks kellegi suunata.

Kas sul siis kabinetis hallid kardinalid diivani peal istumas ei käi?

Diivanite peal käivad palju inimesed istumas, see on selge. Arutatakse igasuguseid asju. Samas linnapea üksi ei otsusta. Loomulikult räägitakse teemadest ka erakonna juhatuses, koalitsioonis. Ma võin käe südamele panna ja öelda, et mingit halli kardinali, kes ütleks, et suru see läbi või ära seda kommenteeri, sellist asja ei ole. Ma loodan, et ei tule ka.

Ei ole tõesti kedagi, kes tuleks ütleks, et see asi ei saa mitte nii olla, vaid peab hoopis naa olema?

Niipidi ei ole olnud. Tõetera on selles, et suhtlemine tekitab arvamuse paljususe. Ma leian et see on hea, see paneb ka mind asjadele teisest vaatenurgast vaatama. Olen selles mõttes pehme inimene, et ma kuulan teise inimese ikka ära ja pole niiväga isepäine. Ja julgen ka nõu küsida, see pole probleem.

Kõiki neid probleeme lahendades pole sul tekkinud tunnet, et võtaks telefoni ja helistaks eelmisele linnapeale sõnumiga, mis jama sa mulle siia jätsid?

Tegelikult ei ole tekkinud. Olgem ausad, kui me näiteks ka nendest hangetest räägime. Kui ma oleks olnud sel ajal linnapea, ega ma ei oleks ka käinud kõigil neil ehituskomisjonide koosolekutel ja olnud kõigi nende nüanssidega kursis. Selle jaoks on teised inimesed, kes selle eest vasutatavad. Aga ma usun, et kui välja tuli, et on probleeme, oli see ka linnapeale üllatus. Selles mõttes ei ole ma küll mõelnud, et võtaks ja helistaks, et kuule, mis jama on. See on ikka kollegiaalne teema.

Räägime headest asjadest ka. Mis on kolm esimest pähetulevat asja, mis on Kuressaares hästi?

Nii paradoksaalne kui see ka pole, esimese asjana tuleb pähe, see sama negatiivsete valdkondade teine pool. Need samad valmis majad. See on hea, et saime korraliku lasteaia, muusikakooli, rannaala paremaks. Teine asi, mis mulle väga meeldib, on kogu see siinne õhkkond ja linna üldine väljanägemine. Loomulikult on ka kohti, mis on räämas ning mida me ise paneme tähele. Samas kui võtta elaniku ja turisti seisukohast, siis meil on ikka imeilus ja korras linn, hubane. Seda võrreldes teiste Eesti ja Eestist kaugemate linnadega.

Linna erinevad traditsioonid meeldivad samuti. Need mõjutavad piirkonda oluliselt – näiteks ooperipäevad, ralli, merepäevad jms. Just traditsioonid annavad elujõudu. Kui meil neid poleks, miks peaks keegi siia tulema. Samuti saame me ise sellest osa. See on see, mis meie identiteeti süvendab.

Linnapeakandidaadina sa ütlesid julgelt välja, et linnatöötajate palgad tuleb taastada. Koalitsiooni pealike käest sakutada pole saanud ettevaatamatu uljuse eest?

Sakutada ma ei ole saanud. Loomulikult me peame lähtuma tegelikkusest, aga see on oluline küsimus. Oleme seda teemat arutanud ka volikogu esimehega ja linnavalitsuses. Soov on kõigil olemas, nüüd on küsimus selles, kui reaalne see on tulude laekumise valguses. Päris kindel on see, et 2012. aastaks palk samale tasemele, kui oli, ei jõua. Mingisugune protsent siiski tekkima peaks. Prognoosid samas ju head ei ole.

Rahandusosakond on linna tulevaste reaalsete kulude-tuludega vaikselt ka tegelenud. Tehakse 3-4 aasta pikkuseid prognoose. Üle oma varju loomulikult ei hüppa, aga kui ma selle avalikult välja ütlesin, siis see paneb meid ka natuke avalikkuse surve alla. Ma väga usun, et me leiame vahendid mingi protsendi osas palkasid taastada. Rõhutan sedagi, et me ei räägi ju palgatõusust, vaid palga taastamisest. Kui me vaatame, mis ümberringi toimub, siis tegelikult on inimesed ju palgas tagasi läinud. See teema on n-ö kuklasse hingamas kogu linnavalitsusel, mitte ainult linnapeal.

Samas vaatab seesama alandatud palgaga linnaaparaadi töötaja, et palgaraha ei ole, aga muudeks asjadeks jätkub. Näiteks golfi toetamiseks?

Aastate jooksul on olnud teatud traditsioonid eelarve proportsioonide osas. Nii palju jooksvateks kuludeks, nii palju liikmemaksudeks, nii palju investeeringuteks jne. Küsimus on selles, et kui lisavahendeid oluliselt ei tule, siis me peame hakkama neid propotsioone muutma. Kui tulla nüüd golfi juurde tagasi ja võtta 2011. aasta eelarve, siis nende vahenditega saame ehk üks või kaks protsenti palga taastamist teha, kuna palga taastamiseks vajalik summa on lihtsalt niivõrd suur.

Golf kui teema on üks nendest, mille ma käisin välja linnapea kandidaadina, et see vajab lahendamist. Minu seisukoht linnapeana on see, et Kuressaare linn kui kohalik omavalitsus peab sellest golfi teemast ja suuraktsionäriks olemisest välja tulema. Teatud töö selle nimel käib, teatud suundades selle nimel tegutsetakse. Tegelikult sellel hetkel, kui Saaremaa Golfi AS loodi ja linn suuraktsionäriks hakkas, siis tolleaegsete plaanide järgi peaks ta praeguseks sealt juba ammu väljas olema. Aga kuna vahepeal aktsiate müügid ei õnnestunud ja tuli masu, siis tuleb järelikult kaaluda teisi samme.

Minu mõte on kohe kindlasti see, et linna kui omavalitsuse koht ei ole sellises äriettevõttes. Loomulikult on golfiväljak suurepärane asi. Ma ei ütle, et siin midagi valesti oleks. Samas on iga päev aina rohkem selge see, et kõiki neid miljoneid me tagasi ei saa. See on paratamatus. Samas saan ma asjast nii aru, et kui linn sealt välja astub, siis keegi ei võta golfiväljakut selga ja ei vii linnast minema. See väljak on ja jääb Kuressaarde. See jääb siia turiste ja raha tooma ning linna atrkatiivsust hoidma. Lihtsalt tuleb leida viis, kuidas linn sealt välja saada. Ma usun, et see asi saab lahenduse.

Paar aastat tagasi ablinnapead ja rahandusnõunikku intervjueerides pakkusin samuti, et kuna kogu raha nagunii tagasi ei saa, võiks selle väljaku kas või kahjumiga maha müüa. Linn saaks käed puhtaks ja kahjumi saaks linna atraktiivsuse suurendamise arvele kirjutada. Nemad toona minu juttu eriti tõsiselt ei võtnud. Nüüd paistabki olevat selline suund võetud?

Ega mina ei ole ka majanduse taustaga inimene ja ehk minu lähenemine on ka pragmaatiline ja lihtsakoeline, aga ma leian, et linn peab sealt välja tulema. Kuidas see realiseeritakse, see on ise teema. Me teeme ka ju investeeringuid teedesse, tänavatesse ja ei saa seda raha tagasi. See on investeering inimeste hüvanguks. Selliseid plaane, et me sinna golfi üha sügavamalt sisse istume, neid ma ei näe. Samas, loomulikult, ega mina pole üksi otsustaja, aga selline on minu kui linnapea soov ja nägemus.

Lähiaastate üks suurimaid projekte on staadioni ehitamine. Sulle kui spordiinimesele on see vist eriti südamelähedane?

Südamelähedane on kindlasti, loomulikult. Eriti kuna siin on tegu järgmise suurema riigihankega, siis on ta oluline juba selles osas, et kõik läheks õigesti ja et pärast ei tuleks keegi senti ka tagasi küsima. See on kõige olulisem.

Olgem ausad, sa tead ise ka, millises seisus staadion on ning meil on päris palju üritusi jäänud selle seisukorra taha. Isegi kui tahaks siia tuua mingeid võistlusi, jääb see juba läbirääkimiste faasis katki, sest meil tegelikult ju pole staadioni. Meil on korralik muruplats, kus saab jalgpalli mängida, kuid tribüünid on eluohtlikud, rada on aulik.

Mõtlen kogu rannaala valguses: kui staadion oleks korras ja infrastruktuurid loodud, hotellid lähedal, tulevikus kerkib sinna loodetavasti ka tennisekeskus. Üks piirkond saaks taas täiesti korda ja uue näo. See oleks järjekordne samm ka selleks, et kunagi saaks Saaremaal peetud Saarte mängud.

Ilmselge, et mingid teemad on mulle lähedasemad nagu kõigi inimeste puhul. Ma ei eitagi, et minu jaoks on selleks sport, aga ta ei ole seda sellisel kujul, et investeeringutes või eluvaldkondades ma eelistaks seda teistele. Kõik on tähtsad.

Mul on meeles, kui sa volikogus linna sünnipäevast rääkisid, pillasid lausete vahel ka ühe remargi teemal, et kahe aasta pärast on linna juubel ja siis on ka valimiste aasta ning seega võtavad siis ka volinikud aktiivsemalt linna sünnipäevanädalast osa. Kas sellel väljaütlemisel oli ka selline laiem tagapõhi volinike suhteliselt madala profiili hoidmise osas?

Volikogu on mu tööandja ja ma ei soovi hakata neile siin kriitikat tegema. See ei ole eetiline. Mis ma ütlesin sünnipäevanädala kohta, siis see on see, mis mulle on kahel aastal silma hakanud. Ma käisin ise päris paljudel üritustel ja, olgem ausad, ega seal volikogu liikmeid eriti näha polnud. Ma ei saa neid muidugi selle eest kritiseerida, sest ma ei tea, mis põhjused seal taga on.

Eks see on igaühe sisetunde küsimus. On kandideeritud, on saadud teatud hulk hääli, sellega on saadud linnakodanike mandaat. Nad esindavad neid inimesi seal. Kui need inimesed ei anna märku, et nende valitud volinikud ei ole pildis ja kodanikud ei lähe ka aktiivsemaks volinikelt aru nõudmisega, ega siis ei muutu midagi oluliselt ka tulevikus.

Kõik on sisetunde küsimus – kas ma kirjutan arvamusartikli, võtan kuskil sõna, jagan oma seisukohti või mitte jne. Kokkuvõte volinike tööst peegeldub järgmistel valimistel, sest valija on tark.

See, kes valima tuleb, oskab ka eelmist perioodi vaadata. Kui hakatakse end enne valimiste aega paari-kolme kuu jooksul pildis hoidma, siis ma usun, et see on suhteliselt läbinähtav. Kui oled kolm aastat kadunud olnud, hakkab see ka valijatele silma. Loodan, et inimesed võtavad seda perioodi pikemalt, kui ainult valimiste aeg ja üleval on ilusate piltidega plakatid.

Sa oled enne ka öelnud, et Kuressaare on Eesti 11. omavalitsus 226 seas. Kas sulle ei tundu, et oleme siiski siin suurema avalikkuse tähelepanu all, kui meie edetabelikoht eeldaks?

Kindlasti oleme. Me olema ju Saaremaa pealinn. Kui võrrelda mõne teise maakonnaga, siis eks see Saaremaa nimi käib tihedamalt läbi. Atraktiivsus maksab palju, on kohti, kus ta annab eeliseid, on kohti, kus pole mingeid eeliseid. Näiteks riiklik tasandusfond, kust me ei saa sentigi, sest meid peetakse niivõrd jätkusuutlikuks omavalitsuseks.

Sul on jäänud linnapeana veel vähemalt paar aastat olla. Kas esimesed kolm kuud on tekitanud tunde, et sellel ametikohal võiks jätkata ka kauem?

Tegelikult ei ole niimoodi mõelnud ega omale sellist sügavat eesmärki võtnud. Jah, see on poliitiline vastutus, aga ma vaatan seda selles valguses, millised on minu oskused, minu toimetulek selles ametis. Kui ma poole aasta pärast avastan (või teeb seda keegi teine), et amet on ikkagi mulle ülejõu käiv, siis ma julgen nii aus küll iseenda ja teiste vastu olla, et kaabut kergitada ja öelda, et vabandust, aga pole ikka minu amet.

Kolme kuuga tegelikult ei saa aru, kas amet on kontimööda või mitte. Eriti kui selle kolme kuu sisse on ka nii palju jamasid jäänud. Ma teen seda tööd nii, nagu ma olen oma tööd alati teinud – teen südamega ja nii, nagu oskan. Mul mingit auahnet eesmärki ei ole, et tahan olla eluaegne linnapea.

Sa oled oma karjääri teinud kuidagi vaikselt ühest ametist teise minnes. Pildile pole eriti tükkinud ja nüüd oled linnapea. Kuidas selline edenemine käib?

Kui keegi oleks 2009. aasta sügisel öelnud, et varsti oled abilinnapea ja aasta pärast linnapea, siis ma oleks ilmselt ta välja naernud. Ma ei ole väga pikalt ühtgi tööd teha saanud (kui just 18 aastat tööd õpetajana kõrvale jätta), aga elu on lihtsalt nii läinud. Olen julgenud pakkumisi vastu võtta ning ega pakkumised ju õhust ei tule. See on nagu tunnustus eelmisel perioodil tehtud tööle, et üldse keegi midagi uut pakkuma tuleb.

Print Friendly, PDF & Email