Anti Liiv: Kalmistupühade aeg (2)

Anti Liiv: Kalmistupühade aeg

 

Taas on käes kauneim aeg aastas – suvi. Kord liiga kuum, siis taas jahedavõitu ja vihmahoogudega. Minule on suvine ajavahemik pojengide õitsemisest kuni jasmiinide äraõitsemiseni enam kui pool sajandit olnud siinsete surnuaiapühade aeg. Juba eelkooliealisena külastasin juunis Kaarma kalmistupüha (sinna on maetud emapoolne suguvõsa) ning juulis Saia kalmistut (isapoolne suguvõsa). Internetis oleva Geni sugupuu senistel andmetel olevat mul koguni veidi üle 2700 veresugulase (?!).

Tänaseid Saaremaa kalmistuid on kasutatud umbes kümme põlvkonda. Seda ajast, mil Vene keiser Peeter I saarlased Rootsi kuningriigi alamatest Vene keisririigi alamateks tegi. Palju kalme mäletame?

Kalmistu on kultuuri peegeldus

Kui eelmisel sajandil Tartu ülikoolis inimluid tundma õppisin, juhtus toonane õppejõud (töötas umbes Pätsu aegu ka Audaku pidalitõbiste varjupaiga arstina, tänavu ilmus temast raamat), hüüdnimega Roosamanna, jutuhoogu sattununa kaks tundi pajatama Pariisi kalmistute kaunitest ehitustest, sinna maetud kuulsustest (sh ka mitu Eesti soost inimest). Ka meenutas ta Audakul surnud õnnetute pidalitõbiste (sugulased kartsid toona nii väga pidalitõbe, et ei soovinud isegi nende matmist sugulaste kõrvale koduküla kalmuaias) kalmistut, mis asub väga kaunis paigas tänase loodushoiukeskuse hoone lähistel.

Kui XX sajandi keskpaiku töötas Audakul veel dr Praks ja tegutses laste suvesanatoorium, käisin sealsel kalmistul korduvalt vaatamas neid pehkinud puuristide ja vaevuloetavate nimedega haudu. Hiljem kõnelesin korduvalt sellest omapärasest kalmistust mäenõlvakul kirjanik Aadu Hindiga, kes värvikalt kirjeldas oma lapsepõlvehirme haigestuda pidalitõppe ning soovist saada kunagi maetuks just sellele võssakasvanud ja hääbunud kalmistule.

Hilisematel aastatel olen käinud paljude maade kalmistutel ning alati tõdenud: kalmistud peegeldavad selle maa ajalugu, selle maa elaniku vaimsust ning nende kultuursust. Ning mõistagi – kui erinevad me ikka oleme oma mõttelaadis.

Kõige jahmatavam oli 1990-ndail näha Jeruusalemmas moslemite matust. Väga erinevad on venelaste matmiskombed, näiteks eriti kõva kärakapanemine (sakummiga) kadunukese kalmul teatud tähtpäevadel ja portreedega hauasambad.

Nõukogude võim hävitas Eestis hauatähiseid ja kalmistuid

Jõleda ja väiklasena tunduv oli Kremli käsk hävitada XX sajandi teises pooles kalmistuid ja hauatähiseid. Sõitsin aastatel 1964–1979 mitu korda bussiga Kuressaare–Tartu–Kuressaare liinil. Iga kord Pärnust Tartu suunas väljudes nägin tühermaad, kus olid aastatel 1941–1944 hukkunud Saksa armee sõdurite võsasse kasvada lastud hauad. Mõtlesin möödasõidu aegu saatuse õnnetule irooniale: minu puhastverd saarlasest onu, kes ei olnudki saksa mundris, on ka sinna maetud. Õnneks Pärnu kohalikud võimud ei lasknud 1950. aasta kestel sõdurihaudadele ehitada korterelamuid.

Taasiseseisvumisel taastati sõdurikalmistu. Umbes samamoodi hävitati Tallinnas ka vana Kopli kalmistu, kuhu Nõukogude võim rajas lõbustustepargi, näidates sellega oma tatari-mongoli kolonistidelt omandatud vana-asiaatlikku mõttelaadi. Euroopalik autunne ei mõnita ka võõras mundris hukkunud sõduri hauda, sestap on arusaadav ka hukkunud saksa sõdurite kalmistuosa Kudjapel.

Saaremaa kalmistud on ilmselgelt saksa kultuuri mõjutustega. Vanemates osades on näha unustatud kalmusid. XIX sajandist on juba raudristid ja lihtsamad talupoeglikud kivist hauamärgid. Paraku on aastatega nimed ning aastaarvud loetavust kaotanud. Kalmistul on ka kohalike mõisnike raskete kiviplaatidega tähistatud hauad, mõned neist hauavaraste poolt purustatud.

Uued probleemid kerkimas

Saaremaa kalmistud on nii hubased-kaunid ennekõike seetõttu, et kalmude eest hoolitsevad sugulased ning siinsed kalmistuvahid töötavad väga korralikult, südamega. Paraku toob XXI sajand siiagi probleeme. Kuigi nende sõnastamine tundub sündsusetu, peaks olema julgust neid juba praegu arutlemiseks välja öelda. Sestap vaid mõned.

1. Registreeritud abielud muutuvad järjest haruldasemaks, ebanormaalsemaks, on kadumas. Senine traditsiooniline perekond on ilmselgelt lagunemas. Paljude teiste probleemide hulgas tõstatab see küsimuse – kes edaspidi hooldab esivanemate kalme? Kasutusel ongi üks võimalik väljapääs: tuhastatud sugulaste põrm puistatakse merre või kusagile spetsiaalselt ehitatud mälestusmärgi lähedale.

2. Üha enam saarlasi rändab erinevatesse maadesse laiali. Vaevalt nad jaksavad edaspidi isegi korra aastas külastada sünnimaad, Saaremaad. Meenutagem kas või 20 aastat tagasi üleilmse saarlaste Kuressaare kokkutuleku legendi: 1944. aaasta põgenikud pöörduvad tagasi kodusaarele. Tegelikkuses tulid XXI sajandiks tagasi vaid üksikud.

3. Kui selle sajandi teises pooles asub Aafrikast Saaremaale põgenikena elama 10 000 pagulast ning Aasiast teist 10 000, siis arvestades tulevaste pagulaste kõrget iivet võib XXI sajandi lõpus Saaremaal elada 35 000 uusasukat, valdavalt moslemit. Saaremaa on ju väga hõredalt asustatud. Kui oleksime võõrastelt mandritelt muukeelsete sisserändamise vastu, kleebitaks saarlastele kohe külge võõravihkajate silt ning seletatakse – nii ei või, see ei ole poliitiliselt korrektne! Aga kindlasti toob hulgaline sisseränne lõunamaadest paljude muude küsimuste kõrval kaasa väga olulised muutused ka Saaremaa kalmistukultuuris.

4. Tööjõu nappus eeldab üha suuremat mehhanismide (muruniidutraktorid, teleskooptõstukid murdumisohtlike puude õigeaegseks kärpimiseks jms) kasutuselevõtmist, sh ka hauahoolduse teenuse korraldamist. See usutavasti eeldab kalmistutel hauakujunduse muutusi.

5. Saaremaalt ülekäinud poliitiliste keeristormidega on paljudel puhkudel kaotatud kalmistuplaanid. Kunagiste puuristide lühike kestvus, raudristide ja hauatähiste hävitamine vandaalide poolt on teinud üpris raskeks leida neid haudu, kuhu maeti XIX sajandil sugulasi-esivanemaid. Samas ärgitab Eestiski väga populaarseks muutunud sugulaste leidmist internetis olev Geni sugupuu üha laialdasemalt leidma oma esivanemaid. Esivanemate kalmu leidmine Pärnumaal või Tartus elavale on 1991. a sündinud sugulasele katkenud sidemete tõttu sageli ületamatu küsimus.

Kuivõrd infotehnoloogia juba võimaldab – kas poleks aeg koostada Saaremaa kalmistute kalmude internetiplaan? See aitaks olukorrast ülevaadet saada ja teisalt ka oma esivanemaid otsivate noorte inimeste (sageli ingliskeelsed, elavad üle maailma) jaoks avastada oma saarlaslikke juuri. Kõigele lisaks on ju tasapisi hääbumas ka saarlaste meie-tunne. Järsku oleks selline teave liblikkergeks pidemeks?

Saia kalmistupüha on pühapäeval, 17.07 algusega kell 12.

Print Friendly, PDF & Email