Kursandina Krusensternil (9)

Kursandina Krusensternil

 

Tallinna merepäevade suursündmuseks on purjelaeva Krusenstern saabumine Tallinna. Lugenud seda uudist, tekitas see minuski sooje tundeid.

Arvan, et paljud Tallinna kalatööstusliku merekooli lõpetanud laevajuhid on teinud seal oma esimese praktika. Nende seas ka paljud Saaremaa poisid. Tollal olidki Eestist pärit õpilasteks saarlased-hiidlased, meie 90 õppija hulgas 6-7 poissi. Kõik ülejäänud olid tulnud Nõukogude Liidu avarustelt.

Kui küsisime, kuidas nemad sellist elukutset tulid õppima, oli vastus ootamatu. Ja see kõlas: lugesime lehest, et Tallinnas saab õppida kaugesõidu tüürimeheks. Need kaks maagilist asja, kaugesõidu tüürimees ja Tallinn, tegi sinust kohe poisi nr 1.

Krusensterni peal said tulevased laevajuhid oma esimese praktika. Praktikale läksime 1975. aasta hilissügisel. Laev asus Klaipedas. Tallinna kalatööstuslikust merekoolist läks sel aastal 90 poissi. Mina sõitsin nädal hiljem järele. Põhjuseks oli võistlused. Sel ajal toimusid Läänebasseini merekoolide meistrivõistlused võrkpallis, mille me kolm aastat järjest võitsime. Selle saavutuse eest lubati meile ümbermaailmareis Krusensterniga. Lubaduseks see jäigi.

Ehitatud Hitlerile

Purjekas ise oli ehitatud 1926. aastal Saksamaal. Laeval räägiti, et Hitleri isiklikuks jahiks. Pärast sõda toodi purjekas reparatsiooniks Nõukogude Liitu, kus ehitati ringi õppelaevaks. Peale pandi kaks 700-hobujõulist peamasinat. Selline oli informatsioon laevas vasktahvlile graveerituna. Tol ajal oli see maailma suurim purjekas, mis sõidus oli.

Suurim purjelaev on Admiral Sedov. Sellele paigutati neil aastail lisaballasti ja alus oli remondis. 1975. aastal oli Krusensternil 220 õpilast, lisaks põhimeeskond 40 inimese ringis. Peale Tallinna olid seal veel Kaliningradi merekool, Liepaja merekool ja Klaipeda merekool. Meie ülesandeks oli laev regatiks ette valmistada. Üle aasta toimus purjelaevade võistlus, tollal vene keeles “Parus Mira”.

Krusenstern on neljamastiline purjelaev, pikim mast 61 m, lühim 49 m. Alt vaadates ei olegi nii kõrge, mastist ülevalt alla vaadates on aga arvamus hoopis teine. Laeva korrashoid oli jaotatud nelja pootsmani vahel, kes korraldasid praktikantide elu. Nende ülemus oli veel peapootsman. Koolid jaotatigi nii ära, et iga masti juures tegid tööd ühe kooli õpilased.

Peale hommikusööki algas päev laeva koristamisega. Igal hommikul ja õhtul nühkisime puuklotsidega laevatekilt mustust. Ka vaskosad ja üldse kõik, mida oli võimalik läikima lüüa, säras kolme kuu pärast kui kuld. Peale koristamise õpetati ja jagati meile kui tulevastele meremeestele kohast käitumist ja suhtumist nii laevas kui kaldal. Vormi kandmine oli väga täpselt paigas.

Keelatud oli sülitamine ja vilistamine

Laeva pollarile (asjandus otste kinnitamiseks – toim) istumine tähendas sama, nagu oleksid pootsmanile kukile roninud. Sellist teguviisi karistati laevateki nühkimisega kaks tundi järjest. Tekile ei tohtinud ka sülitada, muidu järgnes sama töö. Kategooriliselt oli laevas keelatud vilistamine. Nii see suhtumine ja kogemus tuli.

Meie ülesandeks oli paigaldada purjed. Kõige raskem töö meie jaoks. Mastis üleval oli enda kinni hoidmisegagi tükk tegemist, kuidas siis veel purjeid siduda. Purjed pani paika ikka laeva meeskond, praktikantidest oli vähe abi. Kes ei julenud masti ronida, seda sundima ei hakatud. Oli olnud kaks juhust, kui keegi alla kukkus.

Ma võib-olla eksin, kuid minu mäletamist mööda oli purjepinda 1200 m², mitte üle 3000, nagu ajalehest Postimees lugeda võis. Nagu tollal kombeks, toimus enamik laevapraktikast põhimõttel “kes on parim”. Ja mis seal salata – kõikidel aladel oli meie kool teistest edukam. See ei olnud niivõrd meie kui õppejõudude teene. Nõudlikkuse tase oli meil ikka teisest klassist, seda kas või vormikandmise korrektsuses.

Praktika kestis kolm kuud. Sadamast väljusime nädalaks ajaks. Praktika lõppes eksamiga. Eksami tulemuste alusel anti välja kas siis I või II klassi madruse tunnistus.

Kasu kogu eluks

Tagantjärele mõelda oli see väga hea kogemus. Nii elu purjelaevas kui kogu õpingute aeg. Erilise tänutundega meenutan vene rahvusest õppejõude, kes meisse, vähestesse eestlastesse väga hästi suhtusid. Meil oli ka mõni eestlasest õppejõud, kelle suhtumine aga oli meie vastu tõrjuv.

Tallinna merekoolide poolt väljaantud laevajuhtide diplomite alusel anti välja Euroopa Liidus tunnustatud laevajuhi diplomid. Ilma ühegi möönduseta. Senini otsitakse Euroopa laevafirmades nn vene ajal Tallinna merekoolides laevajuhtideks ja mehhaanikuteks õppinud meremehi.

Heino Vipp

Print Friendly, PDF & Email