Pastor Ivo Käsk: lahkun Saaremaalt kerge südamega (7)

Pastor Ivo Käsk: lahkun Saaremaalt kerge südamega

 

Pühapäeval saatis Kuressaare Seitsmenda Päeva Adventistide kogudus uuele tööpõllule oma pastori Ivo Käski. Ivo Käsk on Saaremaal teeninud kuus aastat ja asub selle aasta sügisest Tartu adventkoguduse etteotsa.

Ivo Käsk, kui vaatate tagasi nendele Saaremaa aastatele, siis mis oli see, mille üle nüüd kõige enam rõõmustate? Ja mis teeb teid kurvaks?
Isiklikus plaanis rõõmustan selle üle, et mul ja minu perel oli võimalus kodusel Saaremaal elada. Muuhulgas kogesin pinevat isikliku otsingu ja arengu perioodi. Ilmselt oli see osa meesterahva hilisest teismeeast. Kena on mõelda ka kõigile inimestele, kellega koos tegime nii koguduse kui ka varjupaiga tööd.

Rõõmustab see, et olen ehk saanud mõnele inimesele kasulik olla ning paari hoonegi juures Kuressaares käe külge panna. Rõõmustab, et kogudus on avatud ja valmis oma soojust ka uutele seltsi tulijatele pakkuma. Suuri kurvastavaid mõtteid meeles ei mõlgugi.

Kas koguduse liikmete arv on teie aegu kasvanud?
Kuressaare adventkogudusel on neil päevil kirjade järgi 32 liiget. Selle kuue aasta jooksul oli nagu ikka kogudusega liitumist, aga ka surmasid ja kogudusest lahkumisi. Regulaar-seid koguduseelus osalevaid inimesi on umbes 25.

Oma eelmises intervjuus Saar-te Häälele ütlesite, et teie suurim plaan on kogudusele uus maja ehitada. Pidasite seda toona kaunis reaalseks plaaniks. Mil määral see unistus täitunud on?
Esialgne nägemus sisaldas olemasoleva kogudusemaja korrastamist ja suuremat saali sisaldava juurdeehitise saamist. Lõppvariandis jäi nii, et tuli väiksem juurdeehitis. Kuna sellised vahendid ei teki korraga, siis on ehitamine meie jaoks pikaajaline projekt. Selleks sügiseks on siht lõpetada kogudusemaja juurdeehitis ja kogu fassaadi uuendus.

Ja nüüd turvakodust. Kui te selle maja enda kätte saite, oli see üpris kurvas seisus. Nüüd paistab asi palju parem ning linnavalitsus otsustas ise seda maja haldama hakata. Kas teie äramineku põhjuseks on mõningal määral ka solvumus – teie teete maja korda ja panete asja käima ja nüüd tulevad teised tegutsema?
Varjupaiga hoone oli ühingu käes juba 1993. aastast otsusega see päriselt ühingule anda. Ühing ise oli vahepeal teovõimet kaotanud ning seda oli näha ka turvakodu seisust. Mul on hea meel, et ühingu tegevus Kuressaares ei pidanud lõppema sellises madalseisus ning et meil õnnestus miskit parendada. Üleandmine linnale sai teoks maikuu viimasel päeval.

See, milles hoone üleandmise tingimuste osas lõpuks kokku leppisime, sai ka kirja ja korda. Kogu see ülevõtmise teema taandus ju siiski linna sotsiaalosakonna soovile ja otsusele teenuse delegeerimine lõpetada ning ise oma paremat äranägemist mööda edasi toimetama hakata. Sellises soovis iseenesest ei pea olema miskit halba. Küll saaks aga isegi sellist ülevõtmise protseduuri professionaalselt teha.

Kuna see ülevõtmise küsimus tuli minu jaoks väga ootamatult ning ei kulgenud just päris sujuvalt, kaasnesid ka omad emotsioonid. Ma usun ja palun oma elus Jumala juhtimist ning tegin seda ka selle juhtumi juures. Mõistmine, mille sain, oli “Lase minna!”. Kuna emotsioon oli suurem, argumendid olemas ning minu jaoks muidu oluline loogika toimuva aktsepteerimist ei toetanud, võttis sellele mõistmisele alistumine aega. Lõppkokkuvõttes usaldan veendumust, mille paludes sain, ning lahkun kerge südamega. Ning minu liikumine pastorina teise piirkonda on sellesse ametisse selles kirikus sissekirjutatud rutiin.

Olete öelnud, et vaimuliku amet on teie unistuste amet. Kas olete endiselt sellel arvamusel?
Endiselt. Sest tunnetan ikka sedasama Jumala kutsumist. Ja kindlust on veel enam. Eriti peale seda, kui eelnevalt mainitud veel üks isikliku otsingu faas on läbitud. Head kindlust on lisanud meie kiriku vaimuliku täisordinatsiooni saamine ja aastatega kogunev tõdemus, et olen saanud kasulik olla.

Print Friendly, PDF & Email