“Appi. Abruka põleb!” (2)

“Appi. Abruka põleb!”

RAHUL!: “Ühiste jõududega sai Abruka saar päästetud,” võttis saarevaht Rein Lember (istub) õppuse kokku. Margus Lindmäe sõnul jäädakse vaatamata kohapealsele varustusele suure tule kustutamisel hätta ning seega peab appi tõttama.
Foto: Evely Aavik

Esmaspäeva hommikul tuli Abruka saarelt teade, et süttinud on mets ning vaatamata sellele, et kustutustöödele on kaasatud kogu Abruka rahvas, ei suudeta tulest üksi jagu saada ja vajatakse päästjate abi.

“Täiesti kogemata juhtus nii, et heausklikud turistid tegid väikese lõkke, mis läks paraku tuule tõttu käest ära kadastikku ja sealt edasi puulatvadesse,” rääkis Abruka saarevaht ja vabatahtlike päästjate juht Rein Lember Saarte Häälele legendi, kuidas algas esmaspäevane päästeõppus Abrukal.

Lemberi sõnul alustasid tule kustutamist vabatahtlikud, keda sai kokku 12. Tule levikut ei suudetud aga peatada ja ohus oli juba ka lähedal asuv elumaja. Abruka mehed võtsid ühendust Kuressaare päästekeskusega. Enne kella kümmet hommikul oli Roomassaare sadamas veel täiesti vaikne. Kohal olid vaid “Hindaja”- ja “Vaatleja”-kirjaga helkurvesti kandvad päästjad.

Mõne aja pärast said komandod häirekeskuselt teate, komplekteerisid meeskonnad ja sireenide huilates kihutati Roomassaare sadama poole Kuressaarest, Kihelkonnalt ja ka Leisist. Korraldajate sõnul oli see õppus üles ehitatud nii, nagu asjad päriselt toimuvad, ning seega ei olnud neil enne kindlaid kokkuleppeid, millega varustus ja mehed Abrukale viiakse, vaid see korraldati sadamas kohapeal.

Appi kutsuti nii piirivalvekaater kui ka veeteede ameti kaater ja Abruka liinilaev Heili. Metsa- ja maastikutulekahjudel asendamatu maastur Argo pandi kaatri peale ja saadeti koos mehega teele.

“Kas vajate kiiremini mehi või tehnikat?” küsiti Abruka saarel olukorda hindavatelt meestelt, sest piirivalvekaater jõuab kähku kohale ning seega tuli otsustada, millest-kellest hetkel kõige rohkem puudus on. Seekord läksid piirivalvekaatriga Abrukale meeskondade vanemad. Ülejäänud tehnika ja mehed jõudsid saarele Heili pardal.

Saaremaa päästeosakonna juhataja Margus Lindmäe sõnul ei olnud see neil päris esimene kord paadiga tuld kustutamas käia, kuid sellist õppust varem korraldatud ei ole. “Abrukal on väga tubli vabatahtlik päästekomando, kellel on olemas isegi auto ja tööriistad, aga nende suutlikkus on kindlasti väike,” märkis Lindmäe.

“Oh, suurest tulest saime juba jagu, on vaja vaid abi üksikute tulekollete avastamisel ja järelkustutustöödel,” raporteeris Abruka sadamas saarevaht Rein Lember, kes organiseeris päästjad koos tehnikaga kähku sadamast õnnetuspaika. Kahe hektari suurusel alal, kus seekord “tuli kurja tegi”, oli kindlasti veel ohtlikke tulekoldeid.

“Abrukal peavad päästetöödel osalema kõik, kes juba kaela kannavad, ja ka need, kes veel kannavad,” teatas Lember, lisades, et esialgu peavad saareelanikud ikka ise hakkama saama, sest abi jõuab kohale umbes kahe tunni jooksul.

Saarevaht märkis, et kuigi seni ei ole turistidega probleeme olnud, on sellise õnnetuse oht kuivade ilmadega siiski üsna reaalne. Õppus näitab aga tema sõnul kätte just nõrgad kohad, mida saab kohe parandama asuda. Lember arvas, et ju jõuab tasapisi ikka ka nii kaugele, et Abruka endale varustust juurde saab.

“See õppus on väga reaalselt üles ehitatud,” rääkis õppustel päästetööde juht Mihkel Kombe, lisades, et kogu varustuse saarele saamiseks ja voolikute paikapanemiseks kulus kaks tundi ning kriitilisemates kohtades suutsid vabatahtlikud tule leviku ära hoida.

Korraldajate sõnul tekkisid ka mõned logistilised probleemid, kuid just nende lahendamiseks oligi õppus mõeldud.

Print Friendly, PDF & Email