Rahvuselt soomlane, hingelt saarlane (1)

SIRKKA-LIISA: “Ma armastan seda rahu, mis siin on. Inimesed on nii sõbralikud. Kõik on olnud abivalmid, käivad ja küsivad ikka, et kas mul on abi vaja millegagi. Ka Sõmera hoolealused käivad.”
Foto: Sander Ilvest

Sõmeral on soomlanna Sirkka-Liisa Pääkönen elanud ühtekokku 12 aastat. Soome tagasi ta ei taha. Miks ta peakski, siin on ta kodu ja siia ta jääb, on Sirkka-Liisa kindel.

Sirkka-Liisa Pääkönen on oma sõnul terve elu “põdenud kulgemistõbe”. “Olen alati tahtnud edasi kulgeda, kuigi mustlase verd mus pole,” naerab ta. 1990. aastate algul kogus ta Soomes kokku kamba inimesi, kellega Euroopas ringi seigeldi.

Läbi jäid käimata Inglismaa, Poola, Monaco ja Liechtenstein. “Kõik muud maad sõitsime bussiga läbi. Ja muud sorti inimesi meie hulgas polnud, kõik olid nagu mina – kulgemistõbised,” räägib ta. Nii reisiti kevadeti-suviti mitu aastat järjest.

1996. aastal kutsusid Saaremaa Spa Hotellid ta Saaremaale, koos ühe Soome bussifirma ja reisibüroo, Saaremaa hotellide ja Tallinki esindajatega korraldama Soome pensionäride Saaremaale sõidutamist. “Mul oli ema just surnud ja mind kurvastas lisaks seegi, et nägin siin, kui vähe inimestel raha on. Et pensionär ei saanud Saaremaal isegi kohvipakki omale osta.

Ma ei suutnud mõista, miks elu selline peab olema,” räägib Sirkka-Liisa oma mälestustes sobrades. Miskipärast jäi ta hinge sellest Saaremaal käigust kriipima kange tahtmine siia tagasi tulla. “Sattusime tagasisõidul sadamasse kehval ajal, ülesõitu pidime ootama kolm tundi, aga ilm oli tuuleta, rahulik ja ilus.

Mul olid valupisarad silmis laeva peal olles ning küsisin endalt – miks sa, Sirkka-Liisa, nutad? Mul oli nii suur igatsus, ma ei tahtnud siit kuidagi ära minna,” tunnistab ta.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist