Elu on läind kut lepse reega (2)

ÕED OMAVAHEL: Ingla 70. juubel. Taga seisavad õed (vasakult) Laine, Vaike ja Elvi.
Foto: Erakogu

“Jah, sedati on läind küll, et mind pole ära lükatud mette kuskilt, nõnda kut lepse reega olen pand,” mõtiskleb Saaremaa üks tuntumaid ja tunnustatumaid kultuuritöötajaid Ingla Leis (78) oma paksu kroonikaraamatut sirvides. Selles on kirjas kõik tema kultuurilised tegemised, kõik jutud ja jutukesed, mis on temast ja tema töödest aegade jooksul väikestes ja suuremates lehtedes kirjutatud. Juba taolise kroonika pidamine ise on ilmselgelt tohutu töö.

Ja kuigi Ingla Leis juba üle kümne aasta pensionäripõlve peab, on tema kalender vaatamisväärsus omaette – see on tihedasti täis kirjutatud kõiksugu märkmeid, proovide ja esinemiste aegu. “Pole hullu. Näe, september on ju veel täitsa tühi!” naerab tarmukas Ingla, Pöide valla aasta pensionär 2005.

Juba lapsena täisinimese eest väljas

Vilido külas Aida talus sündis järjest neli tütart, Ingla oli neist kõige vanem. Pesamuna Elve sündis 1941. aasta augusti lõpus, isa mobiliseeriti 1. septembril punaarmeesse ja Ingla läks kooli. Rohkem nad isa ei näinud, ta langes Tehumardi lahingus. Ema jäi nelja lapsega üksi.

“Mina olin kõige tugevam. Kaheksa-aastaselt tegin puid, kündsin põldu… Pidin igal pool täisinimese eest väljas olema. Ja kui emal oli tarvis kuskile minna, jäeti mind koolist koju lapsi hoidma.”

Kolmandas klassis jäi Ingla raskesti haigeks. Tal olid leetrid, pärast seda tuli äge kopsupõletik. “See oli hull asi. Minuvanune naabritüdruk surigi ära, aga mina jäin ellu tänu tolleaegsele doktor Ausile ja emale, kes mind väsimatult tohterdas,” jutustab Ingla.

Haiguse tõttu puudus tüdruk koolist tervelt pool aastat, kuid sügisel surus direktor lngla sellele vaatamata 4. klassi. “Kolmas klass jäi pooleli ja sealt tuli mul sihuke tropp ette, et olin kooli lõpuni hädas selliste ainetega nagu matemaatika ja füüsika,” pihib Ingla.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist