Eimar Kipper: Eestimaa on meie kätes!? (3)

Neid paatoslikke sõnu on eestlastel kombeks justkui vannutades, iseendale kinnituseks ikka ja uuesti üle korrata. Ja ongi vahva, kui oma sünnimaad saab ja tohib ülistada. Eks me aatelisi sõnu pruukides peame ühtlasi meeles möödunud aegu ja sündmusi, millistes eestlased sundkorras ja vastutahtsi on pidanud osalema. Siinkohal on peetud silmas üksnes Teise maailmasõjaga kaasnenud ülekohut, vägivalda ja rohkeid kannatusi.

On 1943. aasta. Seekordsed Maarjamaa anastajad on läänest tulnud raudsaabastes mundrikandjad. Ning sellal kas või naljaviluks öelda, et Eestimaa on eestlaste hoida, oleks ülimalt kohatu. Iseasi, mida südames tuntakse. Tuntakse muserdust ja viha, kui lühidalt väljenduda. Isegi lapsed pannakse viha tundma. Sakslased ise kannavad selle eest hoolt! Järgnev näide ongi nn Saksa ajast pärit.

Vask lööb haljendama

Sääre majaka valvemeeskonnas oli sellal mitmest rahvusest sõdalasi. Kõige arvukamalt sakslasi. Oli eestlasi ja kogunisti kaks prantslast, kes mitugi korda käisid meil külas. Ühe eesti mehe priinimi oli Vask, temaga juhtunu väärib erilist äramärkimist. Nimelt see, et kui punavägi oli jõudnud Narva alla, otsustas Vask redusse minna. Paraku leidus inimene, õigemini öeldes saarlasest äraandja, kes oli ta peidukohast teadlik. Ega jätnud seda enda teada. Sest üsna pea hakkas Sõrves levima sõnum: küll te näete, kuidas vask hakkab varsti haljendama. Ehk et redutaja leitakse üsna kohe üles.

Majaka haldushoone teise korruse piklikku saali rivistati üles kogu valvemeeskond. Noruspäine Vask käsutati rivi ette, et teda teiste nähes-kuuldes läbi pragada. Et näete, siin on inimene, kes Eestimaale raskel tunnil otsustas oma isamaa hüljata ja argpüksi kombel peitu pugeda. Jaa, aina rõhuti jooksiku hingekeeltele, kuis iga eesti mehe püha kohus on Eestimaad hoida ja kaitsta. Seda kas või oma elunatukese hinnaga.

Tänases keelepruugis “Eestimaa on meie kätes”, mis oli sulaselge vale. Tegelikult ei olnud eestlaste kätes ju tühjagi! Oli üksnes vastuvaidlematu sundus olla väljas Suur-Saksamaa huvide eest. Olla “suurtükiliha” ja “kahurirasv”. Mida rääkida täiskasvanutest, kui isegi eesti lastesse suhtuti igas tähenduses ülima nahaalsusega.

Hirm sakslase ja tema koera ees

Sääre majaka valvemeeskonnas oli igas vanuses mundrikandjaid. Nende seas üks üsnagi eakas sakslane, kõhn ja kuri. Sääre inimeste seas kutsuti teda Loosinguks. Ja kardeti, kui ta ümbruskonnas oma suure hundikoeraga ringi kolas.

Sel päeval olime naabripoisiga, Mõisa Alleksiga üsna selle paiga lähedal, kus tänapäeval asub Sõrve ajalootuba, kui ühtäkki hakkas sadama. Õnneks oli tee ääres kummulikeeratud paat. Selle alla peitu pugesimegi. Oma kohkumuseks nägime küla poolt tulemas kardetud veltveeblit. Seekord, ime küll, oli ta koerata.

Igatahes pani sakslane meid tähele ja kõnetas Alleksit kui head saksa keele oskajat: “Mis te siin teete?” Saanud vastuseks, et jäime vihma kätte ja meil on külm, ütles veltu: “Ah teile on sooja tarvis! Varsti saate sooja!”
Veltu hääletoon oli pahaendeline. Samas hakkas ta töntsil, kuid tiidsal sammul majaka poole astuma. Oma ea poolest oli ta meile vanaisa.

Süda aimas halba. Sestap tegime kodu poole minekut. Ning tagasi vaadates nägime, kuidas veltu oma koeraga kummulikeeratud paadi juures nuuskis. Polnud kahtluse kübetki, küllap me juba taipasime, mispärast neljajalgne nuuskur seesugust innukust ilmutas. Ta käitub oma peremehe käskluste järgi.

Ihaldusväärne paik

Samalaadseid räigeid juhtumeid on mälulaekas tallel üsna mitu. Tagantjärele teadmisega on tekkinud rohkesti küsimusi. Nagu näiteks: kas sakslastel ei turgatanud võõral maal kurja tehes kordagi mõttesse, et samamoodi võidakse ühtäkki nende endi, nende kõige lähedasemate inimeste suhtes toimida? Nüüdseks teame, et just sedaviisi hoolimatult-halastamatult allaheidetud Saksamaal käitutigi, millest on rohkesti räägitud-kirjutatud.

Eestimaa on üpris ihaldusväärne paik. Ennemalt alistati see maalapp vägivalla teel, nüüd lihtsalt tullakse. Ja peremehetsetakse! Sõrves on seda kõige tajutavamalt näha-kogeda. 8. juulil 2010 ühe mandril elava sõrulasega Sõrves ringi sõites juhtus meiega jabur-jantlik lugu – me eksisime ära! Seda oma kunagises kodupaigas!

Ent milles küsimus, eespool mõnesaja meetri kaugusel hakkas silma nägus elumaja. Selle maja inimeste käest otsustasime juhatust küsida.

Vieras, mene pois!

Vaevalt olime jõudnud kümmekond sammu maja poole astuda, kui trepile ilmus eakas naisterahvas, kõrval kogukas ebamäärast tõugu koeravolask, kes oli valmis vähimagi märguande peale meile kallale kargama.

Too naisterahvas päästis kõik oma hääleregistrid lahti, et meid hurjutada: “Vieras, vieras, mene pois! Mene nopeasti!” Oli ilmselge, et käreda olemisega proua oli iga hetk valmis oma koeravolaski meile kallale hassetama. Jah, Sõrvemaal ringi liikuvatele eesti inimestele võidakse peale käratada saksa, inglise, läti või mõnes teises võõramaa keeles.

Kogunisti koer võidakse kallale ässitada. Piiblis öeldut meelde tuletades: “Meie pärisosa on läinud võõrastele, meie kojad muulaste kätte.” (Nutulaulud 5:2)

See, mis veel ei ole välismaalaste valduses, on kohe-varsti minemas – alates maist on välismaalastel Eestis maa ostuõigus, mille tagavad vastavad rahvusvahelised seadused.

Sestap on paslik tuletada meelde Aino Kalda ammu aega tagasi öeldud sõnu: Eesti on nagu geograafiline lõbunaine, kõigi teiste jaoks ta on, ainult mitte oma rahva jaoks.

Seega peaks olema igati mõistetav, miks paljud eestlased oma sünnimaalt lahkuvad ja võõral maal uue elupaiga leiavad. Ning sel põhjusel ei saa täie tõsidusega võtta sõnumit, et Eestimaa on meie kätes. Ega me seda öeldes äkki ei silmakirjatse?

Eimar Kipper
arvaja
Reede, 27. mai 2011

Print Friendly, PDF & Email