Brutopalga langus on Saare maakonnas üks kiiremaid

Brutopalga langus on Saare maakonnas üks kiiremaid

 

Statistikaameti möödunud nädalal avalikustatud andmed näitavad, et viimase kolme aasta jooksul on keskmise brutopalga langus olnud Saare maakonnas üks kiiremaid.

Kui majandusbuumi tippajal, s.o 2008. aasta esimeses kvartalis oli Saare maakonna keskmine brutopalk 657 eurot, siis tänavu samal ajal küündis see vaevu vaid 625 euroni. See tähendab, et majanduskriisi aastail on brutopalk meie maakonnas keskmiselt vähenenud 32 euro võrra ehk 4,9 protsenti.

Viimase kolme aasta jooksul on keskmise brutopalga langus olnud suurem vaid Järvamaal ja Viljandimaal, vastavalt siis miinus 58 eurot ehk 8,8% ja 42 eurot ehk 6,5%.

Kõige selle tagajärg on, et kui 2008. aasta esimeses kvartalis oli Saare maakond keskmise brutopalga suuruse alusel koostatud maakondade pingereas esimese viie hulgas, siis tänavu oleme langenud hoopis viimase viie hulka.

Säärane mõnevõrra kurb statistika tekitab paratamatult küsimuse, kas masuaeg on Saaremaad, võrreldes teiste maakondadega hullemini räsinud. SEB panga Kuressaare filiaali juhataja Aivar Sõrm: “Saaremaal toimus üleminek turumajandusele rutem kui keskmises Eesti maakonnas.

See aga tähendab, et meil profileerusid ettevõtlus ja inimesed kiiremini ringi ning kõige selle tulemina jooksis ka meie palk rutem ette meie [majandus] keskkonna loomulikust palgatasemest. Mujal kulgesid need protsessid veidi kauem, aga nad jõudsid meile ikkagi järele. Teiste sõnadega, reaalse majanduspotentsiaali põhjal ongi meie koht kuskil keskel, mitte aga tipus.”

Vaadates tulevikku, märkis Aivar Sõrm, et tema arvates tulevad saarlased masust välja veidi kiiremini. “See omakorda tähendab aga, et palgatasemelt nihkume me teiste maakondadega võrreldes mõneks ajaks taas ettepoole, seejärel aga hakkame taas langema, kui teised järgi virutavad,” rääkis ta. “Miks just nii, see on juba omaette pikem jutt ja filosoofia. Praegu võiks resümeerida: palgalangus on peatunud, samas on märgatava tõusuni veel aega, mis tähendab, et kogu protsess kujuneb pikaks ja vaevaliseks.”

Analüüsides keskmise brutopalga viimase kolme aasta dünaamikat maakondade kaupa, tasub ära märkida meie põhjanaabrite hiidlaste ja läänemaalaste häid saavutusi. Buumiajaga võrreldes on hiidlaste keskmine palk tänavu esimeses kvartalis kerkinud ligikaudu 35 euro võrra, Lääne maakonnas aga koguni 102 euro võrra.

Aasta lõikes on keskmine brutopalk kasvanud (u +80 eurot) kõige enam Raplamaal. Aivar Sõrm kommenteeris seda nii, et kuna tegemist on pealinna vahetus läheduses asuva piirkonnaga, tähendab palgatõus Raplas suure tõenäosusega vaid seda, et paljud sealsed inimesed on endale Tallinnas mõne hea tööotsa leidnud. Sama võib vist öelda ka Läänemaa kohta.

See petlik statistika

Statistikaameti pressiteatest võib lugeda, et mullusega võrreldes tõusis tänavu brutokuupalk Eestis keskmiselt 4,5%, Saare maakonnas oli vastav näitaja 3,8%. Samas on kohe lisatud, et sellest palgatõusust moodustasid 1/3 ebaregulaar-sed (s.t ühekordsed) preemiad ja lisatasud. See aga tähendab, et ka Eestis keskmiselt jääb palgatõusu reaaltase kuskile 3 protsendi piirimaile.

Ja veel: Eestis tervikuna vedasid palgatõusu energeetikud, mille taga on suure tõenäosusega monopoolne hinnatõus ja mäetööstus. Muudes valdkondades oli palgatõus pea olematu või siis marginaalne. Aivar Sõrm: “Sisuliselt pelgan, et palgatõusu kui nähtust tegelikult ei toimunud – paljudes firmades normaliseerus tööaeg, inimesed asusid tööle täistööajaga ja ka sundpuhkuste osakaal oli lihtsalt väiksem.”

Keskmisest palgast
Keskmise palga väljatoomine on sama keeruline kui Eesti metsades kasvava kuusepuu keskmise pikkuse arvestamine. Enamik puid on ju pidevas kasvuprotsessis, samas osa jälle kängub ja kuivab ning uued on asemele sirgumas. Selles mõttes on tark ehk kohe sissejuhatuseks leppida tõdemusega, et vaatamata statistilisele alusbaasile jääb keskmise palga arvestus suuresti siiski hinnanguliseks ja võimalik üsna suur erinevus tegelikkusest on metoodikasse sisse kodeeritud.

Samas baseerub nimetatud keskmisel palgal palju olulisi asju, osa inimeste palgasüsteem (näiteks riigikogu liikmed ja kohtunikud) ning rohkelt iga päev kasutatavaid arvestusmõõdikuid (näit trahvimäärad). Seega võib nentida, et ühelt poolt on süsteem täiuslikkusest kaugel, teisalt pole paremat kah nagu kusagilt võtta.

Statistiliselt arvestatakse, et Eestis on ca 590 000 tööga hõivatut, kelle kohta püütakse seda keskmist palka välja tuua. Neist omakorda ligi 520 000 on palgatöötajad ja ülejäänud 70 000 vabakutselised, kas siis ise endale tööandjad (näiteks FIE-d) või lihtsalt isiklikust majapidamisest sissetuleku saajad.

Kokkuvõttes püütakse siis keskmise väljatoomisel arvestada nende inimeste sissetulekut, kelle puhul on see miskit moodi võimalik (palgatöötajad), ja hinnata ülejäänute noid tulusid, mida mõõta võimalik ei ole. Loo teeb keeruliseks veel see, et keskmine tuuakse välja täistööaja kohta, kaua kellelgi aga oma palga väljateenimiseks aega kulub, ei tea sageli asjaosalised isegi, rääkimata siis kõrvalseisjatest.

Ainus võrdlusbaas, mille põhjal võiks statistiliselt ja arvamuslikult kujundatud keskmise palganumbri täpsusklassile hinnangu anda, on maksuameti lakoonilised arvud inimestele tehtud väljamaksete osas. Nende põhjal on saadav palgatulu ümmarguselt 10–15% väiksem statistilisest keskmisest, samas on saajate hulgas omakorda palju neid, kes töötavad lühema tööajaga. Tõenäoliselt jääbki otsitav tegelik tõde nende kahe arvu vahele.
Aivar Sõrm

Print Friendly, PDF & Email