TEENISTUSKAASLASED: Endine Kõruse kordoni ülem Vladimir Solntsev (vasakul) sai möödunud nädalal Kuressaares käies kokku ka piirivalves hambaarstina töötanud Sergei Bortnikoviga, kes otsustaski Saaremaale jääda ja keda tänased saarlased teavad kui head hambaarsti.
Foto: Svetlana Solntseva
Endises Kingissepa rajoonis teeninud kunagise Nõukogude Liidu piirivalvurite foorumist on kujunenud omaette “Facebook”, kus kunagised teenistuskaaslased hoiavad end üksteise tegemistega kursis. Kahe aastaga on foorumisse koondunud üle pooletuhande inimese. Nii mõnigi neist on külastanud taas ka Saaremaad.
Enda sõnul oma nooruse parimad ajad Saaremaal teenides mööda saatnud nii ajateenijad kui ka ohvitserid on koondunud internetifoorumisse, kus tänaseks on sisestatud 8950 postitust 130 teemal. Keskmiselt külastab lehekülge päevas 200 inimest. Riigid, kus foorumi külastajad elavad, on peamiselt endised liiduvabariigid: Venemaa, Ukraina, Eesti, Leedu, Valgevene, Moldova, Kasahstan, Läti. Aga ka näiteks Kanada, Hispaania ja Iisrael.
Foorumi üks kasutajatest, Moskvas elav Aleksei Dimitrenko räägib, et suures linnas ei leiaks muidu vanu sõpru üleski. “Meenutused noorusajast, teenistusest. Meid ühendab minevik, kuigi vahepeal on muutunud kodakondsus, vaated sündmustele, maa, kus elatakse,” kirjutab foorumis 1980-ndate lõpus kaks aastat Saaremaal sideroodus teeninu.
Leidis vormimütsi
Mitmed endised piirivalvurid on leidnud läbi foorumi ka tee tagasi Saaremaale. Neist mõni isegi mitu korda. Oma käikudest jagatakse muljeid ka foorumis. Viimati viibis nädal tagasi Saaremaal siin aastatel 1981–1994 Kõruse kordoni ülem olnud major Vladimir Solntsev. “Mitte mingit keelebarjääri ega vaenulikkust me Eestis viibimise ajal ei kohanud,” märgib Solntsev, kes lisaks vanadel radadel käimisele kohtus siin elavate kunagiste teenistuskaaslastega ja sai ka hüvasti jätta hiljuti siit ilmast lahkunud Aare Evisaluga.
Solntsev sai koguni huvitava üllatuse osaliseks, kui külastas Kuressaare linnuses vastavatud ekspositsiooni Nõukogude perioodist Saaremaal. Endine Kõruse kordoni ülem avastas nimelt vitriinis oma vormimütsi, mille keegi oli muuseumile annetanud. Eestist üldiselt rääkides kiidab Solntsev siinseid teid ning kultuurset ja distsiplineeritud liiklust.
Ent foorumis kohtab ka teistsugust suhtumist. Nii esitab aastail 1987–1989 Saaremaal teeninud Aleksei Kolganov Solntsevi jutu peale küsimuse: “Küllap selles ekspositsioonis näidatakse meid kui okupante?” Samas lisab ta ise, et oma teenistuse ajal oli tal Saaremaal palju ringisõitmist ja vaenulikkust ei kohanud ta kusagil, abivalmidust aga küll.
Online-luuletused
Foorumi looja ja administraatori, Baškiirias Kumertau linnas elava Gennadi Židkovi sõnul on foorum kolme aastaga kõvasti täienenud. Kaks aastat tagasi, kui Saarte Hääl selsamal teemal kirjutas, olid mahud kuus korda väiksemad. Židkovi sõnul tuleb nende leidmiseks otsingumootorisse kirjutada “Кингисеппский пограничный отряд”. Židkov kinnitab, et foorumiga saab liituda igaüks.
Lisaks meenutustele ja 2500 fotole on foorumis ka muid ja igapäevaseid teemasid. Arutletakse spordi ja ilma üle ja “kuidas teil läheb” teemal. Huvitava asjana kirjutatakse ka palju luuletusi, neist nii mõnigi Saaremaast. Mitmed luuletused sünnivad online-viisil. Keegi alustab ja teised täiendavad. Täna kohtuvad foorumis osalejad Moskvas Gorki pargis taas ka reaalselt. Nimelt on täna piirivalvurite päev, mida Venemaal tänini tähistatakse.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Piirivalveväed allusid tõesti KGB-le ja mitte nende kaitseministeeriumile (ise teenisin).
Sinna toimus siiski mingi valik, nii et päris harimatud tõprad sinna ei sattunud. Ei sõduriks, ei ohvitseriks. Peeti end paremaks kui seda oli mingi Sovetskaja Armija ja suhtumine sõduritesse oli seal üsna mõistlik, ilma totruste ja mõttetu drillita. Võib-olla sellepärast, et iga sõdur oli eraldi isend, kellele tuli 50 padrunit anda ja piirile saata (küll paarikaupa). Kolme aasta jooksul ei näinud ühtegi purjus ohvitseri, kuigi seda viinakest ikka vist visati ja ikka vene kombe kohaselt. Nii poole teeklaasi kaupa vähemalt. Kuulsas SA-s oli teadupärast vähim “ühik” rühm, s.t. 7-10 karja liiget suurest karjast.
KGB hõngu ja nuuskimist mina küll ei tundnud, oli ikkagi sõjavägi.
Tuli välja nagu mingi ood nõukogude võimule, aga olgu pealegi. See ehk seletab, miks need “endised” üsna positiivset juttu vestavad. Tõenäoliselt ei lakutud ega laaberdatud, sellest ka eestlaste neutraalne suhtumine – nagu inimesed ikka teised.
Siin möödusid kaunimad aastad sm majori elus… Samal ajal kasvas mitu põlvkonda, kes isegi Tagalahte polnud oma silmaga näinud, rääkimata mandrilt tulijatest, kes kuude viisi salapäraseid lube taotlesid ja keda Kuivastus ilmselt kummipaadihirmus karjakaupa läbi otsiti.
Meri oli muidugi hästi valvatud ning ilmselt seepärast on ka kenasti siiamaani alles; kuigi ringi sõites ja neid piirivalveobjekte vaadates on jäänud küsimus – mis selle seltskonna peades ikka tegelikult toimus? Laskepesade suunaga sisemaale ja tornide vaatega merele?
Spetsiaalselt XYZ-ile: elul oli ka tõepoolest päikeselisem pool – ei olnud sellist bensiini, eterniiti, tõrvapappi ja telliseid, mida viina ja kala eest N kordoni tagalaülemalt N külas ei saadud. See on juba peaaegu rahvaluuleks muutunud – “maioor N aegas puudust pöle olla saand”.
Kõik kokku, ka lehelugu, on muidugi väga liigutav.
Olen ise sellesama foorumi külastaja. Esmalt siis artikkli sisust. Juttu sai seal sellest päris palju tehtud, aga asi ise on üsna lühike, võrreldes sellega, mis oleks võinud olla. Solntsev käis ju siin kohal ja oleks võinud temagagi mingi intervjuu läbi viija. Kohe hakkas silma faktiviga, et toosama Solntsev ei olnud 94-ndani siin Kõruse kordoni ülem vaid 92-ni, sest siis läksid piirikad siit minema. Mittesaarlasena huvitab mind see, et mida nad tegid siin umbes septembrist 91 (kui NSVL tunnustas ka lõpuks Eesti iseseisvust kuni 92 aasta suveni, kui siit lõplikult lahkuti), saarlased ju mäletavad kindlasti ja võiks kirjutada, kas oli sel ajavahemikul mere ääres käimine vabam jne. See oli huvitav seis, kui võõra riigi sõjavägi valvab teise riigi territooriumi. Samuti huvitab mind see, et kas need ohvitserid ja sõdurid ka lõpuks aimasid, et nad on kogu aeg olnud võõra riigi territooriumil ja kõik see, mida peeti ´´nashaks´´ ei olnud seda tegelikult mitte… Mis puudutab seda näitust ja okupatsiooni, siis ma usun, et iga intelligentne inimene saab aru, et aeg kui selline oli loomulikult okupatsioon, aga need vennikesed, kes siin püss seljas ringi käisid, olid lihtsad mutrid, kes vaatasid pingsalt kalendrisse, et millal siit juba minema saab – mina lihtsat sõdurit ega igapäevaleiba teenivat ohvitseri okupandiks kui selliseks ei peaks kuigi furashka all vasardas neil vaid mõte, et me kaitseme oma suurt nõukogude maad ja sealhulgas ka eestlasi vastiku lääne imperealismi eest:)). Aga tore, et sellne foorum on tehtud ja tegelikult vene keelt mitte oskava inimesena suudan ma läbi vildaka googli tõlke siiski välja lugeda, et seal ei räägita poliitikast vaid omadest mälestustest seoses saarega ja noorusega. Edu neile siis!
Ei tohi ka unustada, et piirivalve (PV) oli siiski KGB eriväeosa ja need ei olnud päris tavalised mutrid ja sõdurid. Mäletan oma teenimise ajast, et väeosa eriosakonna (nö kahtlase elemendiga tegelejad) töötajad olid just piirivalvest.
Kas tähistame siis nn “piirivalve päeva”?…..kohtasime palju abivalmis inimesi.Jutukad ohvitserid ehk meenutavad ka “abistajate” nimesid.Liitugem siis foorumiga!Saab üht-teist teada.
mis selle foorumi nimi on?
nimi on artiklis kirjas .
Katk on selle foorumi nimi.
Issand kui ilus oli okupeeritud Eestis elada! Saaremaa oli sõbralikust mandri Eestist isoleeritud ja siin sai teha seda, mis iganes pähe tuli. Kõik saarlased olid tublid okupantide abilised ja puha, ning nagu artiklist selgub, on seda jätkuvalt edasigi…
p://www.postimees.ee/?id=452126&com=1
Kas kusagil on ka KGB , FSB ja miks mitete Stasi foorumit? Põnev oleks ju teada, kes su persse taga nuhkis. Piirivalve meeter 50-ne püssilohistav poju oli ju armetu mutter selles värgis. Abistajateks-tegijateks meesteks olid Tõnu Prei, are Evisalu ja paljudki teised.
OLEW AIT
ETEE
Muide, kas keegi teab, kas Risto Härmati üks vanaisa oli ka nuhk. Igaljuhul umbes 40 aastat tagasi üks Kapal teeninud eestlasest piirivalvur teadis seda rääkida. Arvan, et Ruuben-Adolf ei osanud ju vene keelt eriti, aga eks neid tõlke oli ju ka, näiteks viie minutiga EW kindrali kohast ilma jäänud are evisalu.
Kindrali munder oli eelmise sajandi lõpus piirivalve laos täitsa olemas ja ootas kandjat.
mida nad tegid 1991-1992? Kaevasid põllud,mereäärsed torniümbrused ja kordoni lähedal kaevikuid täis et kaitsta ennast “sõbralike eestlaste võimaliku kallaletungi eest”.Nagu Kõruses.Virnades paekive müürideks vastikute fasistide eest.Kuna nad venes enam ei tunne end peremeestena,meenutavad nad peremehetsemise aega.Tore oli.OLI.AGA MEIL ON TORE NÜÜD. :)
AGA MEIL ON TORE NÜÜD SÕMERA HOOLDEKODUS:)
EESTI WABARIIGIS on kahte liiki inimlaadseid – EESTLASED-PEREMEHED ehk täisinimesed ja okupandid-kotipoisid ehk kahel jalal kondavad inimlaadsed. EESTLASED! Olge valvsad! Okupantidega on EESTLASTEL-PEREMEESTEL ainult üks õigus ja üks kohustus – okupandid kiiresti, kiiresti tagasi sinna, kust nad tulid või toodi – vene impeeriumi muldonnidesse! O.A.
Tõepoolest, kõik need okupantidele per-ssepugejad tunduvad tragikoomiliste inimestena, kui nad on EEESTLASED. Mida peavad okupandid veel EESTI RAHVUSEGA tegema, et neid okupandilojuseid täiega vihata. Muide. ärme räägime bureešinist kui eesti oma inimesest. Ta on kõige labasem eesti keelt oskav okupant. Minu nimetus sellisele tegelasele – peaokupant.
“…«Iga riigi huvides on, et inimesed, kes tema territooriumil elavad, oleksid hinges ikka selle riigi kodanikud,» lisas ta. «On väga kurb loota, et sinu probleeme peaksid tulema lahendama naabrid.»…”
Loomulikult on kommarite juhitav ensv olnud eriti passiivne oma kätetöö – sissetoodud okupantide ja kolonialistide EW-st väljasuitsetamisel. Iga päev peaks rongitäie okupante koju saatma. Mida käremeelsemad, seda kiiremini minema EESTI WABARIIGIST.
Ol.Ai. PK-st
Olen haige jobukakk!!! Rohud on mul täna jäid vötmata.
O.A.
See ju kõik ajalugu. Õnneks. Aga minevikku peab teadma, et roosas rahulolus valvsust ei kaotaks.
Lugu hea. Teema huvitav. Ei saa sellest s…a purskamisest aru.
Purjus ajateenijat ma tõesdti ei näinud, küll aga purupurjus vastuluure ülemat Baranovit, kes lällas mind nähes, et “ma tean küll, mis mees see on ja mida ta otsib”.
Ilmselt on neil ka oma kinnine sait, kuhu mul õnnestus sisse trügida. Varsti avastati ning seejärel ei pääsenud isegi ligema. Sealt sain terada nende politruki Tõnu Prei teenistuskäigu.
See on uskumatu, et need KGBlased käivad jätrkuvalt oma agentuuriga kohtumas. Need vaesed agendid, kes end KAPOs ei registreerinud, on nüüd justkui kalad konksu otsas. Võib arvata, et Vene agentuur meie piiril on tugevam ja tegusam kui KAPO oma.
Üks sell seltas vist esimeste merepäevade aja, et “veel on vara agentide nimesid avalda”. Loomulikult on vara, sest neid tuleb veel kasutada. Samas aga aitab niisuguse ohu avalik ülalhoidmine neid eriti kuulekaks teha.
Kõige kummalisem aga on niisuguse artikli ilmumine üleüldse.
’Тыну Прей, замполит 11 пз 1974-1981, офицер разведотдела 1982-1986, теперь журналист.
Возраст: 58
Зарегистрирован: 24.05.2009
Сообщения: 17
Служил: КППО/Кингисеппский ПО/в.ч.2133/11 пз, разведотдел
Ma mõistan suurepäraselt siin räiskavate tšekiside ja nemnde koputajate viha. Keegi väitis, et piirivalvurid olervat alati olnud lauskained. Tõin ühe joodiku nime. SEepeale vastati, et see joodik olevat hoopiski minema löödus ja mina valetavat. Pärisd mitmerl aastal pidin taluma tolle sigudiku mõnitamist ning oma hinge okuipantidele müünud saarlasstest närakate käest saan veel sõimata ka. MInule esines see mubndris kaabakas igatahers ülemana, aga nähtavasti oli sere Tõnu Prei, kes siin täpsustas. -Piirivalve partorg teab ju psarwe,ini.
See on tõsii, et Vilsandil kui isoleeritud inimgrupis valitsesid tygevad pinged mńing ühe ininmesega rääkinmist võeti juba vaenuavaldusena teise vastu. Kogu saare alaine elanikkond pidas mingit mõttetut ja lõputut võimuvõitlust.
Ei usu, et ka mujal Saaremaa randades elu oluliselt teisiti käis- Aga küsige Prei käest. Piirivalvele oli lihtsalt vaja kohalikku kogukonda lõhestada, umbusaldust tekitada ning ka pisihüvesid jagades koputama panna.
Aga kõik need stjuhhinid baranovid, evisalud, preid j.t oli kurja teenrid.
Loomulikult toli seda ka Sergei Randel, aga ta oli teistest üksjagu viisakam ning ei elanud teiste peal välja oma pisikese inimese suurt võimuiha. Enne sõda tulid EEstisse baasidesse okupatsiooniväed, siis sõitsid punaohvitserid elektrirongides. Vaikiva proterstina houdus väärikas rahvas neist lihtsalt eemale. Mõnedel saarlastel näib puuduvat inimväärikus ning nad võtavad eilseid olupante vastu vanade sõpradena. Ma ei mõista meie riigi poliitikat, kus vene riigi luureohvitserid saavad ikka veel siin võõrrõõgi kodanikena vabalkt rimgi kooserdada ning ajalirjanmdus lausa tervitab neid. Tundud, et mõnerde arvates võiksid kad kasvõi kohe automaatorid KUivastusse saata, rannad sulgeda ning k!kõik olrls justkui eile”.
Mart.Ära kurjusta.Sergei Bortnikov on IRL liige ja ta naine Laine isegi selle partei kohaliku rakukese esimees.
Neie erakondadest seda, et kui mäksin Jõgeval “Mõõdukate” piirkondlikule koosolekule, siis esimesena märkasin Voore Stalini-aegset miilitsat, omaaegset Avinurme lahingu raskekuulipildurit, Elmar Katust. Tema kõrval aga oli see Voore mees, kelle pool alati peatus vallamajas ülekuulamisi teostanud NKVDlane.
Kui käisin Saaremaal Lindude Kuninga jälgi ajamas, siis selgus, et kohaliku “Mememto” juhiks on endine Muhu partorg.
Infiltreerumine on täielik.
Ahjaa. Kunagine noor kolleeg Indrek Peil töötas neil päevil Saaremaal õpetajana. Kurtis, et peaaegu oleks pääsenud Saaremaalt Eesti Komiteesse. – Ei vedanud noorel EKP -mehel…
Aga seda meest, kes 1985 kevad mind Kuivastus “küsitles” ja … aga see ongid üks eluga perssekukkund seltskond.
Olev Ait arvab: arvatavasti on Pärdise Tõnu ikka veel teenistuses (FSB-s või kusagil mujal EESTILE vaenulikus vene impeeriumi organisatsioonis). Muidu ei oleks ta nii härdameelselt oma emaisa tapnud vene imperialiste teenimas. Mida on sellistest meeter 50cm pikkustest püssilohistajatest arvata ja veel head. Torkasid isegi plastikpudelid täägiga läbi. Nöökisid piiril ja lootsid, et ma hakkan neid kummardama. Ei iial.
Ma siiski ei arva, et piirivalve suutis rannainimesed nii meeletult üksteist vihkama panna. Oli ju teada, kes on kommarid, kes küüditajad ja nii edasi. See võeti teadmiseks. Sellest räägiti, kes kelle varandust ihaldama tormas. Sugulased pandi sugulasi valvama. See oli küüditamise ajal. Võib-olla olen ma liiga noor, aga Saaremaal ei märganud ma kolhoosi ajal nii hirmsat võrreldes sellega, mida ma nägin ülikooliajal Tartu rajoonis. Seal oli nn.kolhoosnike hulgas vene impeeriumi jätiseid, kes oma käitumise ja juba kohalolekuga tekitasid vastiku õhustiku seltskonnas. Hoidsime neist žoopadest eemale. Ja seekord lõpetuseks: Saaremaal on IRL täielik sõnnik. Enne mängis seal üks esimesi viiuleid üks tippkommaritest Jaan Lember (elagu NLKP), nüüd on seal keegi vene okupandi kõhualune bortnikova. Nagu KL-s oli/on kirjameheks Zabellevits, nüüd linnavalituses Lõkovi asemel koputamisega tegelemas.
OLEW AIT
ETEE
Mida veel? Ärge kellake oma EESTI vastastest tegudest. katsuge kuidagi vaiksemalt. Näed evisalu sai juba oma palga. Muide arvan, et selle orgunnis FSB.
Ajalehes” Kommunismiehitaja” kirjutas Prei südantlõhestavaid lugusid Stebelist.
Vahepeal suunati mees mandrile. Põhjarannikul kuulsi aastaid hiljem bussis tema üliagarusest.
Augustimässu ajal avaldas kohalikus lehes detaisse juhendi nuhkidele varjumiseks. Seda kordas meie raadio märis mitu päeva ning mitu korda tunnis.
Praegu halatakse silmakirjalikult Evisalu rahulejätmisest-
Mitte Evisalu ei ähvarda miski, vaid hoopiski neid silmakirjalikke “kõrgeetilisi humaniste”, tegelikult punaseid närukaelu.
Olge rahus oma Saare vallas ja jätke Vigala Sass ning saarlased rahule.Tulge mõistusele,
Huumoriga pooleks võiks öelda, et peatoimetaja lasti vist sellepärast lahti, et kommunistlik kasvatustöö, nõukogude rahvaste suur sõprus ei olnud kajastatud Saarte Hääle veergudel. Kuule, Pärdise Tõnu! Ütlen ette, unusta see oma mineviku (?) mälestustega saarlaste mõnitamine. Minule olid need „pograd“ ühed tolvanid, kes ei lasknud mind minu kodus ennast kodus tunda. Saan aru, et oled luuraja, kes lahkuvad sellest organisatsioonist jalad ees. Tehke oma foorumeid, aga ärge enam nüristage ja lollitage saarlasi. Muide veel, tundub, et sa ei austa oma emaisa. Kas ta oli siis nii SITT mees, et sa ikka pead oma loba üles kiitma? Ära reosta oma vanaisa mälestust! Minu kadunud ema ei mõistnud sinu käitumist. Muide, Tõnu Anger on kirjutanud sinu vanaisast. Aga sina? Sina häbened oma vanaisa, sest see on vastuolus sinu meeletute püüdlustega vene okupantidele meeldida.
OLEW AIT
ETEE
Nää, Olev nii hoos…
Miks keegi keegi ei küsi, et miks need “endised” tšekistid nii usinasti Saaremaal käivad. Sõit on ju üsna kallis ja pealegi viisadega. Keegi peab ka need kinni maksama.
Huvitav oleks teada, paljud neist praegu Eesti-Vene piiril teenivad.
—
Mäletan aegu, kui pidin koos paljude kaaskannatajatega päevniku juures Vilsandi-luba ootama. See tuli Kihelkonnas möllida ning Papissares enne paati astumist tuli sellest uuesti teatada. Luba anti välja viimasel hetkel enne kIhelkonna bussi väljumist. Siis said härrad ohvitserid suurt rõõmu inimeste joolsmisest.
Kapüremondi ajal tuli juba EV päevill välja krohvialused juhtmed, mis viisid luureohvitseride juurest teiste ohvitseride tööruumidesse ning usutavasti ka päevniku juurde. Inimesi tundide kaupa praadides sai ju nende kirumisi na kenasti pealt kuulata…
Kui jätta kõrvale kordonid, siis oli pv ajateenistus Saaremaal lausvangistus, sest ühe päevniku jutu järgi said nad linnaluba vaid kaks korda aastas: omaenese sünnipäeval ja piirivalvurite päeval.
Piirivalvurite päeval tehti linnas isegi “paraadi”. Kamp soldateid lonkis koos lipuga linnas ringi. Kunagi tegin sellest isegi pilti. Ei mäleta, kas olen skänninud või mitte.
—-
Nüüd midagi lõbusamat kui öösel automaatidega piirivalvuritele lubade esitamine.
Juhtus nii, et olin oma GAZ 66-ga ühemajakamehe “Belarussi” järelkäru taga slepis. Kärus oli üksjagu alul kuiva heina, mis aga Käkisilmas kenasti märjaks said. Jõudsime kenakesti suurema saare peal. Seal aga oli majakamehel ja valveposti piirivalvuril aega laialt. Tehti suitsi, aeti mõnusat juittu ja muudkui muiati.
Hiljem sain teada, et heinte sees sai märja komperssi üks Saaremaa üleajateenija, keda pograd Vilsandile jooma ei lasknud. Vennike läks kokkuleppel ajateenijaga ilmselt samal moel Vilsandile ning tagasiteel tegi läbi ka kainestuskuurii märgades heintes.
—
Kui Evisalu Vilsandil käis, siis peatus saare läänetipus kohalikus tiblagorskis. Sinna kolis üle ka Kullapere ning veel mitu päeva hiljem või tema suust kuulda, ee “Artz ütles nii ja Artz ütles naa…”
Varsti saadeti Kullapere eruohvitserina Riiga täienduskursustele.
Oled ehk nii pika aja järel lõpuks taipama hakanud, miks Sind ennast keegi Vilsandi päriselanikest ei sallinud? Aga ei ,vaevalt teiste sõimamisele ja halvustamisele nii jäägitult pühandunud kibedik seda oma elu lõpuni taipab.
Muide, Sinu kommentaaris mainitud Baranov ei olnud mingi vastuluure ülem, vaid staabi teenistusosakonna ohvitser, kes üsna pea just nimelt purjusoleku tõttu piirivalvest üldse vallandati. Teine täpsustus: nii piirivalve lokaatorid kui sõdurid seisid ikka näoga mere, mitte tagala poole, kohalikud rannaelanikud, kes nendega rohkem suhtlesid kui juhuslik mandrimees, teavad seda kindlasti paremini.
on on kogu see teema ohtlik, t… on t… , ytle mis ytled….loodan, et möistad?
Nad võiks oma galerii vabaks lasta. Täitsa vaataks Kuivastu KPP jms pilte.
Kogu tšekistide võim põhines hirmul. Taasvabanemise eeliseks oli hitrmu kadumine ning kõik hakkasidf üherkorraga kasutama oma põhiseaduslikke õigusi.
—
Helistasin mõned kuud tadasi oma kunagisele kirjandusõpetajale, kes ise ei julgenud arhiivi oma isa toimikut lugema minna. Tõin kppoia omaalgatuslikult. Hiljem jutsusin Isdamaaliitu. Ehmus ja teatas, et ta ei astuvat ühtegi parteisse, sest maailm võivat pöörduda.
Hiimati helistades tahtsin teada, kes minu õpetajatest, s,o, tema kolleegidest, oliod parteis. Ei julgenud rääkida.
Ei ole sel mehel ei perekonda, ei lapsi, on vaid hirm.
Kuivastu KPP-s olid saarlaste nimekirjad, kelle kakaaugu taga oli vaja passida.Ega siis keegi Evisalu nimeline pole jõlkunud rohkem Lenini 22 julgeoleku majas.
Just hirmupsühoosi abil suudetigi rahvast NSVLs valitseda. Riigipiiril hoiti kõigil sees just nimelt HIRMU.
Perestroika päevil pakkusin Kuressaare Turul Evisalule isamaaluulet. vastas, et “äkki on nõukogudevastane”. Kinnitasin, et “on küll”.
Küsisin, et kas on rahul sellega, mida Vilsandil tegi. vastas : režiim sai hoitud”. See oli tõesti hirmu, omavoli ja terrorirežiim, just selleks oligi vaja okupeeritud rahva kõige närusemaid heidikuid.
M.A.
Olgu teil niigi palju kasvatust, et siitilmast lahkunu rahule jätate.
Kus ja kunas mõrvati Tõnu vanaisa?
Salvestasin kord Vilsandil Sülla Liide (Aliide Ausi) mälestusi. Jutt jäks Loonalaiule, kus selle viimane elanik, vana naine, kuulis öösel, kuidas üks piirivalvur tema sahvrisse sisse murdis ja lihapüti tühjaks tegi. Kuulis, kuid ei julgenud relvastatud okupandile vastu hakata. Esimesel võimalusel lahkus saarelt jäädavalt mujale.
Selles kenas loos on maha vaikitud ühe piirivalvuri kaks mõrvatööd Vilsandil. – Siin aina jutt kalliostest külalistest.
Ei midagi luikede laskmisest, kus mandril isegi hiobukoormatega linde veeti.
Siin kiidanad oluyoantide käsilased olupante kommunistliku internatsionalismi vaimus. Ning seda karistamatult ning ilma au- jagäbitundeta, seda need on tundmatud,
Isegi tuntud kirjanik ja ja 1941.a. küüditaja, vituspataljonlane AAdu Hint ei pidanud vastu piirivalve psühhoterrorile ning kolis mujale. SEe oli aeg, kus merest suplemavat tulevatetel kõrgetel nomenklatuuritegelastel tuli vrisedes seista ise hirmust lõdisevate vene piirivalvurite ees, sest hirmurežiimis elasid ka nemad.
AAtekaaslased aga tähistavad piirivalve aastapäeva….
Peab oleme “Hävituspataljonlane”!
—
Nüüd ühe saarlase mälestusi: “Biograafilisi andmeid
Valge, Rein Priido p., sünd. 15. aug.1914. a. Tallinnas tisleri pojana. Isa päris 1922. a. vanaisalt Saaremaal talu, kuid sattunud majanduslikesse raskustesse, müüs selle ning hakkas 1924. a. ehitustööliseks. Käis Tallinnas, Saaremaal ja hiljem jälle Tallinnas algkoolis, mille lõpetas 1935. a.
—-
Parteiline mobilisatsioon
29. juunil sain EK(b)P Tallinna Komiteelt kirjaliku teate, et olen mobiliseeritud Punaarmeesse parteilise mobilisatsiooni korras ning pean ilmuma 29. juunil kell 10 Tallinna Komiteesse kaasa võttes ühe paari puhast pesu, lusika, kruusi, käteräti jne. Teatelehele oli allakirjutanud sms. Laube.
Tallinna Komiteesse kogunes meid umbes 100 meest. Tall. Komitee sekretär sms. Laube teatas, et partei on määranud meid eriülesande teostajaiks. Milles meie ülesanne seisab, meie ei teadnud, arvasime, et meid saadetakse Riia poole. Üldkorraldajaks oli sms. Kanger Tall. Komiteest. Meid jaotati kolme rühma ning paigutati iga rühm eri autobussile. Samal päeval sõitsime kella 16 – 17 paiku Tallinnast välja ja jõudsime öösel Virtsu. Seal asusime laevale ning sõitsime Kuivastu sadamasse. Kuivastus asusime uuesti bussidele ning sõitsime Kuressaarde.
Osa sõitis maakonda. Meie 30-meheline grupp jäi linna. Peale sms. Kangeri kuulus meie gruppi tuntud seltsimeestest kirjanik Ado Hint, Tekstiiltööstuse Peavalitsuse juhataja Heinrich Roog, Tekstiilitööliste Ametühingu esimees Korb, Ehitustööliste Ametühingu esimees Aug. Kuusberg, Riigiteenistujate a/ü esimees Erik Paulsen, “Punase Koidu” dir. Delsky, Kaubanduse Rahvavakomissari asetäitja Vseviov, Meretransporditööliste a/ü esimees T. Tiitus, kommunaaltööliste a/ü esimees Julius Grünberg, Kaubandustööliste a/ü esimees H. Tarm, ??????? a/ü kesknõukogu juh. aset. E. Loit. Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi töötajad olid eraldi kohale sõitnud.
Meie ülesandeks oli riigivaenulise elemendi väljasaatmine. Korralduse kohaselt võis iga väljasaadetu kaasa võtta asju 50 kg. Tegelikult aga lubasime neile võtta nii palju, kui ise suutsid tassida. Mina isiklikult käisin ühes Riikl.. Julgeol. Rahvakom. esindajaga kahe väljasaadetava juures, üks oli gümnaasiumi võimlemisõpetaja, kelle nime ei mäleta. Andsime talle paar tundi aega asjade pakkimiseks, ise jäime ootama. Ta oli väga üllatunud meie viisaka käitumise üle ning tähendas, et olevat kujutanud meid ette hoopis teistsugustena, tooretena ja hoolimatutena. Teine väljasaadetav oli keegi ärijuht, kes tahtis kaasa võtta ka tema juures elutsevat naisterahvast, mida meie aga ei lubanud, sest et ta ei kuulunud väljasaadetava perekonda. Samal päeval viisime nad sadamasse laevale.
—
Nagu näete, lugupeetud nimed….
Politseiameti Põhja prefektuuri pressiesindaja Aleksandra Solntseva.Kas sugulane?
Kas Vene ohvitser käis NATO kindrali matustel. Kas tal olid riiklikud matused ning kui olid, siis kelle kulul`?
sooviks komentaariumi aadressi olin seal 89-91
sulp oled või?
Olin üks 40-st noorest poisist , kes alustas sõjaväeteenistust Saaremaal 1989 aasta 17-l novembril . Valik oli tehtud hariduse järgi , kuid minuga vestles Sõjakomisariaadis eelnevalt erariietes venelane . Ütles vestluse lõpus , et lähen teenima PV -sse . Mina ei tahtnud sõjaväkke minna , vaid tahtsin ERK-i arhitektiks õppima minna . Kevadel , peale tehnikumi lõppu , kutsuti sõjaväkke . Saatmine oli tormiline , nagu sellel ajal tavaline oli . Kogu seltskond tuli mind rajoonikeskusse saatma . Seal toimus enne ärasõitu täielik möll – trambiti miilitsa auto peal , kisati ,et see poiss ei lõhe sõjaväkke ja taheti komissariaadi töötajatele peksa anda . Suure kisa saatel saadi meid purupurjus noorukeid siiski RAF-i peale . Teel Tallinna jõime veel viina ja magasime . Tallinnas võeti kaasas olnud viinad käest ja magasime õhtuni . Vahepeal kamandati rivvi ja jaotati nimekirja järgi gruppideks . Mind nimetati PV Saaremaale minevasse gruppi . Jäin koos teist poisiga siiski minejatest maha , sest selgus , et suures hommikuses rüsinas olid meie saatedokumendid kadunud . Saadeti tagasi . Tagasiteel avastasid saatjad , et dokumendid olid RAF-i tagumise luugi juurde kukkunud . Kästi kodus nädal oodata uut kutset . Läksin Tallinna , sisseastumiseksamitele . Mind käidi kodus korduvalt otsimas ja ähvardamas . Kooli sisse ei saanud ja sügisel tuli taas kutse . Üllatus oli suur , kui taas Saaremaale PV-sse määrati . Korra jooksus olnud mehena eeldasin , et nüüd on stroipat .
Mis sulle siis teht halba , et sa nii vihane oled . Pidid ootama . Kas oled poes müüjale ka vihane , kui ootama pead?
Mul on terve albumitāis Kuivastu KPP pilte 1986-1987