Kommentaariks Saarte Hääles teisipäeval ilmunud uudisele “Hiiumaale kutsutud kiirabi sõitis Muhusse”.
Olen ise kiirabitöötaja ja asjaga üsna hästi kursis. Tehnika arenedes ja reformide elluviimisel tekivad teinekord apsud, mida alguses ei osata kohe ette näha. Kuna olen kaua aastaid seda tööd teinud, siis võin öelda, et parim variant oli ikka see, kui said inimese endaga rääkida.
On juhuseid, kus väljakutse tegija on paanikas, aga kui kiirabi kohale jõuab, selgub, et põhjust kiirabi kutsumiseks polekski olnud, kuid juhtub ka vastupidiselt, et inimene kõrvalt ei oska olukorra raskust hinnata ja kannatanu seisund on tegelikult väga tõsine. Me oleme lapsena kõik “telefoni” mänginud ja teame, et mida pikem on edasiütlejate rivi, seda segasem tuleb sõnum.
Kahjuks on teinekord nii ka kiirabi kutsumisega. Olen inimestele rääkinud, ajalehe kaudu teada andnud – ja usun, et seda on teinud iga kiirabibrigaad ja perearst –, et kiirabi kutsudes öelgu kutsuja esmalt, millisesse maakonda ja millisesse valda kiirabi vajatakse.
Paanikas inimene ei pea seda aga meeles või laseb dispetšer sõnumi kõrvust mööda. Eestis on palju ühe nimega külasid. Pea igas külas on ka ühe nimega talusid (näiteks Muhus ja Saaremaal Kästiki, Laasu, Saare, Uuelu, peremehe nime järgi pandud jne). Igas mere äärde ulatuvas vallas on Lahe küla, palju on Liiva külasid. Tänu ühele valele väljakutsele sain teada, et Saku vallas on ka teine Rahula küla. Segi aetakse Kärla ja Kärdla.
Kui kiirabile tuleb kutse ja brigaad viibib komandos, siis sõidetakse kohemaid välja. Ent siis, kui näiteks Orissaare kiirabibrigaad viibib väljakutsel, saadab dispetšer vastavalt olukorra tõsidusele sündmuskohale kas Kuressaare kiirabibrigaadi või tuleb haigel oodata, kuni Orissaare brigaad vabaneb. Näiteks kui Orissaare brigaad on linnast tagasiteel ja väljakutse on Muhusse, siis loomulikult on ootamine pikem kui kiirabi Orissaarest tulles.
Elus on apse, millele saab vaadata läbi sõrmede, kuid inimese tervisele ja elule loomulikult niimoodi vaadata ei saa. Kõik kiirabitöötajad tahavad, et abi jõuaks haigeni kiiresti, ja sellised ekslikud kutsed häirivad meid väga, kuid olukorra muutmiseks on kutset täitev brigaad võimetu. Meie lähme sinna, kuhu dispetšer suunab. Veel kord toonitan, et kiirabi välja kutsudes öelge kõige enne, mis maakonda ja valda kiirabi vajatakse, ja korrake seda, et dispetšeril oleks tõesti selge, millise brigaadi ja kuhu ta välja saadab.
Tahaks loota, et selliseid valesti suunatud kutseid üldse enam ei juhtuks, ent kardan siiski, et küllap tuleb neid apsakaid edaspidigi ette, kuid kõik algab kutsuja täpsusest kannatanu asukoha teadaandmisel. Kui kiirabil tekib vähimgi kahtlus aadressi suhtes, siis kontrollime ja täpsustame seda kohe dispetšeriga või helistame uuesti kiirabi kutsunu telefonile, kuid ühesuguste küla- ja perenimede puhul ei tule selline asi igakord pähe ja nii juhtubki, et haige ootab, meie aga eksleme ringi ja otsime olematut.
Õnneks on need juhused ikkagi suhteliselt harvad. Ootaja aeg on alati pikk, kuid kiirabi teeb omalt poolt kõik selleks, et haige kannatuste aeg oleks võimalikult lühike. Kõigile parimat tervist soovides loodan, et sellised segadused kiirabi ja haigete vahel muutuvad minimaalseiks.
Ingrid Holm
Orissaare kiirabitöötaja
KOMMENTAARID
Kommentaarid www.saartehaal.ee uudisele “Hiiumaale kutsutud kiirabi sõitis Muhusse”:
Volli
See “kommunikatsioonijuht” on lihtsalt pressiesindaja/tõeväänaja, kelle põhitöö on mainekujundus, ehk ““… jääme lootma, et selline ebameeldiv kogemus ei mõjuta edaspidi saare elanike arvamust häirekeskusest,” lausus Edvi Freiberg.”
Muidugi on kena kriisikommunikatsioon ja suhtekorraldus sellest B-st (braavost) kirjutada ja Braavo-kutse korral tuleb häirekeskusel anda kiirabibrigaadile väljasõidukorraldus vähemalt kahe tunni jooksul alates kutse registreerimisest andmebaasis. Järgmise jama puhul saame rääkida näiteks seda, et andmebaas jooksis kokku vms – kommunikatsiooni sisulise küljega “kommunikatsioonijuht” ei tegele.
jeerum
Selline tulemus tekib ikka, kui kärbes üritab käituda samamoodi nagu elevant. Süsteem tuleb üles ehitada selliselt, et kohalikel sellest kõige rohkem kasu oleks. Meil aga ahvitakse naabreid, suurriike ja ei tea keda veel, aga oma peaga ei mõelda. Kannatame muidugi meie.
Need on need
reformimised ja tsentraliseerimised! Siiani on neil Eesti riigis olnud vaid kahesugune efekt: kas viivad sotsiaalsed teenused rahvast üha kaugemale või tekitavad suure hulga mõttetut lisatööd omavalitsusametnikele.
Minul kogemus
kus tuli pikalt häirekeskusele selgitada nn ajalugu ja lõpptulemus … mis kriibib hinge seniajani … on kalmistu. Kui abi oleks olnud kiirem, võinuks ehk kõik teisiti olla. Jutu mõte: süsteem, mis kehtestatud praegu, ei ole normaalne ja inimese elu tundub nii tühisena.
Aiffsk
Mingi ametnik teiselpool toru määrab, et sinu bioloogiline surm ei saabu veel kahe tunni jooksul ja et sa ei tõmba ennast sama aja kestel ka valu pärast oksa. Braavo!
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kuidagi paljuks on neid arusaamatusi läinud. Meenub staadioni ja Auriga lugu. Mõlemal korral nõuti täpset aadressi. Tule taevas appi, kes teab Kuressaare staadioni aadressi!! Ja, kes kohapeal ei tea, kus staadion on?? Ikka inimlikku suhtlemist jääb puudu.
Teema on küll väga tõsine aga üks fraas Ingrid Holmi kirjutises meenutas üht paar nädalat tagasi kuuldud nalja ja seoses selle teemaga oleks see naili mugandatuna selline – vanasti mängisid lapsed “telefoni” ja “emmet ja issit”, tänapäeval mängivad lapsed “häirekeskust” ja “emmet ja naabrimeest”.
Kriisireguleerimise juhtimise maakonnast ära viimise protsess oli sisult “koera saba tükk haaval maharaiumine”.
Kiirabi ja päästeteenistuse meeskondade väljasaatmine koosneb sisuliselt kahest etapist: 1)hädateate vastuvõtmine ja 2)”jõudude” väljasaatmine. (Sisuliselt sama asjade lahusus ka politseijõudude puhul.)
Esmalt “viidi ära” punkt 2 – kõne võttis vastu, helistajaga suhtles ning asja uuris ja olukorra “registreeris andmebaasis” 112 telefoni vastu võtnud töötaja Saaremaal. Siis Pärnust otsustati, millised jõud tuleb kuhu saata, vahepeal jõudis süsteemiväliselt Saaremaa operaator/dispetser (või mis iganes nime kasutada) teatada Saaremaa jõududele, et minge pange auto sooja – teile tuleb Pärnust arvatavasti üks “Charlie” või “Delta” väljakutse.
Teise “kirvelöögiga” raiuti maha ka viimane saba tükk ja ka hädaabikõnede vastuvõtmine viidi Pärnusse – “sabaliputamiseks” ei ole enam ei põhjust ega võimalust.
Nagu ka esialgse teema kommentaariumis, võtan oma jutu lühidalt kokku. Saare Maakonnas (ja Hiiumaal) on probleemid lokaalsed ja ka ressursid lokaalsed ning ei ole mingit põhjust kriisireguleerimise juhtimiseks “kauhalduse” teel – ka juhtimine peab olema lokaalne!
tõeline idiootsus on kokku hoida ei tea mille pealt-kannatavad aga ikkagi ainult haiged inimesed,võiks olla nagu vanasti-iga maakond otsustas ise kuidas ja kuhu abi saata,mäletan,et helistasin isegi pea 5 aastat tagasi otse orissaare kiirabisse,kõpsti oldi kohal,mitte mingit juramist,eesti valitsus võiks mõelda enne kui uuendusi teeb
teeks aga korra nii, et nt. Pärnu hädakutseid võetakse vastu Saaremaal. Huvitav, kas Pärnakad ise sellega rahule jäävad. Nt, kus elab ise see pressiesindaja, kes siin hoolega kõik süüdistused pareerib? Kas ta on nõus, et tema abikutse võetakse vastu kusagi Eesti teises otsas ja on oht, et abi arusaamatuse tõttu viibib.
Tegelt on kiirabi valesse kohta saatmine ikka dispetseri apsakas. Tema peab ju abivajajalt teejuhise välja uurima.Vaevalt, et mõlemasse Hellamaale see ühesugune on. Abivajaja võib olla juba valude pärast pooleldi teadvusetu, ta võib olla üksi koju jäetud laps või 100 aastane rauk kes tõesti ei tule selle peale, et Hellamaasid on vabariigis mitu. Ta ei teagi tihti, et ta helistab kuhugi mujale kui oma maakonda. See, et dispetsereid ammu enam Kuressaares või Kärdlas pole on ta kehvale kuulmisele jäänud kuulmatuks.
Kutse vastuvõtja peaks olema võimeline kutse andjalt vajalik info välja peilima.