Olev Roosma: Merelise Saaremaa avastamisrõõmud

Olev Roosma: Merelise Saaremaa avastamisrõõmud

 

Hingelt noortele ja teotahtelistele Kalevi jahtklubi veteranidele jääb äsjane Saaremaa ekskursioon kauaks meelde. Sügisest kevadeni käime koos koduklubis iga kuu neljandal neljapäeval kell neli. Kutsume sinna külla tuntud inimesi ning vestleme kohvi ja pannkookide juures elust enesest. Kevadeti aga korraldame ühise väljasõidu.

Saaremaast on ju meil kõigil palju kauneid mälestusi. Nüüd õnnestus meil taas seda saart näha ja mitte üksnes merelt purjede alt vaadatuna, nagu seda oma nooruses teha võisime. Meeldivad üllatused algasid juba enne saarele jõudmist. Virtsust Muhu poole vaadates paistis taevas palju heledamana.

Tore oli tõdeda, et tänu uutele parvlaevadele ei ole sadamas enam pikka sõidukite järjekorda. Mõtlema paneb ainult see, et näiteks Soomes võetakse saarte vahelist liiklust maantee pikendusena ja selle eest hoolitseb riik. Kunagiste meresõitjatena peame kahjuks tõdema, et vabal Eestil oma laevandust sisuliselt ei ole. Meeldiv üllatus oli seegi, et pisut on suudetud alandada piletihindu.

Pao pajatuste saatel Triiki

Kuivastus olid meil vastas tuntud mereajaloolane Bruno Pao ja klubilt saarlastele “laenatud” endine Tehumardi kapten ja purjetaja Jaak Maasik. Pao asjatundlike ja elavate kommentaaride saatel jõudsime Triigi sadamasse. Paljud meist olid purjede all seilanud Triiki ammustel aegadel.
Meenub, et tollal saime lagunenud muuli jupi külge kuidagi otsad kinnitada. Praegu aga leidsime eest kaunilt kujundatud ja korrastatud sadama, mis sobib nii parvlaevadele kui ka jahtidele. Tagantjärele suured tänud toonela teele läinud Peeter Palule, kes vaatamata igasugustele raskustele ja kriitikale selle sadama ehitas. Ja mitte ainult selle.

Hea meelega oleksime teinud väikese kõrvalpõike ka Orissaare sadamasse. Muhu väina regattide ajal oli see sadam purjetajaile üheks stardi-finiši paigaks. Orissaares suutis Kaja Kuntsel oma tiimiga alati millegagi üllatada. Igaks regatiõhtuks oli ta esinema kutsunud mõne isetegevuskollektiivi. Orissaares oli soe ja südamlik vastuvõtt alati garanteeritud.

Angla tuulikud taas elule tõusnud

See, mida Anglas nägime, üllatas meid taas meeldivalt: korralikult taastatud tuulikud, kaunilt kujundatud maastik ja kohalikust materjalist kenasti ehitatud pärandkultuurikeskus on pilkupüüdvad. Kuigi kompleks ei ole veel ametlikult avatud, lubas lahke perenaine meid ka majja sisse. Nähtu lubab arvata, et Angla kinnistub Saaremaa turismikaardile veelgi tugevamalt. Siit saab palju uut ja huvitavat teada nii eestlane kui ka kaugelt tulnud külaline.

Saaremaa Sadama suurus ja selle kujundus olid muljetavaldavad. Kahju oli seda ehitist aga sel päeval näha tühja ja elutuna. Ainsad olevused olid siin-seal lendavad linnud. Need tiivulised olevused tuletasid kohe meelde looduskaitsjate ja roheliste hüsteerilist hädakisa ehituse-eelsel ajal. Elu näitab aga, et Saaremaal on ruumi nii lindudele kui laevadele. Ja kindlasti hakkab ka ristluslaevu rohkem käima ja miks ka mitte kaubavedu.

Ürgse Panga panga külastus oli järjekordne meeldiv kogemus: niidetud muru, sillutatud parkimispaik, kenasti kujundatud ja õpetussõnadega päikesekell ja metsaserva paigaldatud eriotstarbelised rohelised majakesed olid selge märk sellest, kui palju suudab arendaja oma hea tahte ja suure tööga meie kõigi jaoks luua. Näha on, et tööd jätkuvad.

Sõidul Kuressaare poole jõudsime näha veel ilusaid kiviaedadega majapidamisi ja Kihelkonna meremeeste kirikus oma patudki andeks paluda.

Eriline huvi – purjetajate tegemised

Loomulikult olid meie eriliseks huviks Saaremaa purjetajate tööd ja tegemised. Õhtusöögi ajal Roomassaare kohvikus andis SMS-i kommodoor Margus Hiet põhjaliku ülevaate klubi elust ja arengust. Meilegi teeb rõõmu, et saarlastel on korralik laevastik, kodu- ja välisvetes on saavutatud häid kohti. Tähtis koht on siin noorte väljaõppel.

Paljugi on seda, mida meil tasuks saarlastelt õppida. Omal ajal Saare Kaluri poolt Kaarel Niine eestvedamisel algatatud Saaremaa purjetamise traditsioonide taastamise programm pani aluse Roomassaare sadama arendamisele ning Nasval uute klubihoonete rajamisele. Saarlaste tarkus ei lubanud lammutada nõukogudeaegseid vesiehitisi. Neid kasutati ja mis peaasi, arendati edasi.

Eraldi kiitmist väärib Meelis Saarlaid, mees, kes peaaegu üksinda suudab korras hoida Nasva jahisadama. Koos Veljo Heinmetsaga on ta teinud suure töö jääpurjetamise arendamisel. Spordiala, mis vahepeal oli täielikus varjusurmas, on tänu Heinmetsa ja Saarlaiu aktiivsele tegutsemisele saanud sisse uue hoo. Eesti meistrivõistlustel on üle poolte võistlejatest saarlased. Saarlased on juba Monotüüp XV klassis Euroopa meistrivõistluste esikümnesse kinnistunud.

Laevaehitus on taastatud

Mitut lehekülge lugu vääriks saarlaste igipõlise tegevuse, laevaehituse taastamisest kirjutamine. Kui Nõukogude võim suutis randades hävitada isegi sõudepaadid ja laevaehituse praktiliselt välja suretada, siis nüüdseks on Saaremaal rohkem laeva- ja paadiehituse kohti kui ülejäänud Eestis. Meil õnnestus põgusalt külastada Baltic Workboats’i tehast Nasval, kus ehitatakse korralikke laevu. Tänapäevane tehnoloogia ja perfektne teostus olid muljetavaldavad.

Luksusjaht Roomassaare poolsaarel on midagi võrratut. Kui rootslane Lennart Alpstål aastaid tagasi Saaremaale sattus, armus ta saaresse nii, et otsustas siia paikseks jääda ja jahte ehitama hakata. Tänaseks on sellest ettevõtmisest arenenud üks Euroopa kümne parema hulka kuuluv laevatehas, kus tööd on leidnud 110 inimest.

Tehase tegevjuht Andres Toom (tõsimeelne purjetaja, kes ka mitu aastat on SMS-i kommodoor olnud) tutvustas tehast ja tootmist. Toom on aastaid tehase tegevjuhina aidanud selle arengule kaasa ja tänu temale ning kõigile 110 töölisele teatakse Saaremaad kogu Läänemere basseinis ja mujalgi.

Enne tagasisõitu mandrile tegime tutvust ka iidse Kuressaarega. Igal sammul oli näha uut ja huvitavat. Kuressaare jahisadam, mitmed spaad, Kuressaare linnus ja palju muud ilusat jäi silma. Bussis oli kiidusõnu kuulda erinevate väikeste söögikohtade maitsva toidu ja laheda teeninduse kohta. Ainsa nördima paneva asjana nimetasid kõik Kuressaare turgu, mis on kahjuks saanud halba eeskuju vist Tallinnast, kus vohab tõeliste traditsiooniliste põllundus-aiandussaaduste müümise asemel “kaltsukaubandus”. Ja nii kurba kalaletti pole ammu näinud.

Mida õpetlikku jäi meile meelde?

Saarlased on endiselt töökad, lahked ja kenad inimesed. Ainult iga inimese maksimaalne pingutus valitud rajal viib sihile. Seda näitavad korras koduaiad, korralikud teed ja sadamad ja vaatamisväärsused. Igal pool on vajalikud lennukate mõtetega eestvedajad, kes suudavad 24 tundi 365 päeval aastas olla tööhullud ning nakatada ja kaasa vedada teisi inimesi, olgu siis tegu küla- või vallavanemaga, taluniku või ehitajaga. Selliseid inimesi nagu Lennart Alpstål, Alver Sagur, Meelis Saarlaid, Andres Toom, Veljo Heinmets ja terve pikk rida teisi tuleb igati toetada, aga mitte hakata iga uue algatuse juures vigu otsima.

Oleks tore, kui teised elu- ja spordialad otsiksid aktiivselt võimalusi noortega rohkem tegeleda, siis on loota, et noorus ei lähe hukka ja saarlane ei peaks igavuse peletamiseks laia maailma minema.

Lõpetuseks soovime, et järjest rohkem inimesi nakatuks saarlaste seas levinud tööhulluse tõvest ja et parteid ja valitsus ei hakkaks selle vastu rohtu otsima. Ja et kõik rohelised, sinised või kirjud haaraksid virisemise ja takistamise asemel rehad ja labidad ning aitaksid elu edendada.

Soovunelm võiks olla see, et riik võtaks saartevahelise ühenduse täielikult oma hooleks ja saarlased saaksid hävinud Eesti merelaevanduse asemel luua korraliku Saarte laevanduse. Tahtmist ja tarkust peaks saarlastel ju piisama. Purjetamisveteranid soovivad selleks edu!

Olev Roosma
veteranpurjetaja

Print Friendly, PDF & Email