Keith Pupart: laiskuseuss oli mul sees

PUHKUS: Kodusaarel puhkust veetev Keith Pupart nõustus Saarte Hääle palvel natuke palli toksima. Võrkpalli ta puhkuse ajal siiski ei mängi. Karjäär on tähtsam kui võimalik rumal vigastus. Koduse võrkpallieluga hoidis ta end kursis näiteks maakonna meistrivõistluste finaale vaadates. “Kuid ainult vaadates,” muigab mees, kes tegi paar aastat tagasi maakonnas ajalugu, kui tuli meistriks koos oma isaga samas võistkonnas mängides.
Foto: Egon Ligi

Aasta otsa võõrsil, peret näeb hooaja kestel vaid loetud nädalatel ja kogu aasta peale on napp poolteist kuud puhkust. Selline on Prantsusmaa klubis Rennes Volley võrkpalli mängiva Keith Puparti argipäev. Sünnilinnas oma nappi puhkust veetev Pupart tunnistab, et püüdleb siiski veel kõrgemale.

Seda, et mees on kodust kaua eemal olnud, ütleb juba seegi tõik, et kohtun temaga juhuslikult Kudjapel autoregistrikeskuse endise kontorimaja ees, kus Pupart varahommikul uurib, kuidas saaks autoga seotud toiminguid teha. See, et vastav ametiasutus juba kuid tagasi teise kohta kolis, on pisiasi, mida võõrsil elav mees kindlasti ei peagi teadma.

Võtab aasta korraga

Järgmiseks aastaks on Keith Pupartil töökoht olemas. Kaks aastat Rennes Volley’s mänginud nurgaründajale pakkus klubi uut kontrahti juba veebruaris. “Mul oli valida, et kas ma lükkan selle klubi kõrvale ja ootan midagi muud või võtan kindla turvalise variandi,” räägib Pupart ja lisab, et leping sõlmiti aastaks, kuigi klubi pakkus kahte.

Mis palganumbrid lepingus on, sellest ei räägita, kuigi Pupart lisab, et on lugenud lehtedest mingeid edetabeleid, kus on kirjas, et näiteks tema klassivennast jalgpallur Klavan teenib aastas kaks miljonit dollarit. “Võrkpallis meil selliseid rahasid ei liigu,” muigab ta ja märgib, et taolised edetabelid on pigem selline kollane värk.

Lepingust loobuda pole Pupartil põhjust olnud. Esimesel hooajal, kui ta Prantsusmaale siirdus, saadi sealses kõrgeimas liigas kaheksas koht, eelmisel aastal tõusti kolme koha võrra. “Mina isiklikult jäin väga rahule ja nagu kuulda oli, jäi terve klubi rahule,” iseloomustab ta lõppenud hooaega, kus oligi seatud eesmärk eelmisest hooajast paremini mängida.

Rahuloluks on põhjust seda enam, et viies koht liigas on klubi senise ajaloo parim. Lisaks pääseti mängima Euroopa karikasarja, mis on küll üleeuroopalistest liigadest nõrgim, kuid ikkagi rahvusvaheline sari. Samas liigas mängib ka Puparti endine koduklubi Selver, mistõttu on tema sõnul päris head võimalused, et Selver ja Rennes hakkavad omavahel mõõtu võtma. “Saaks Eestisse tulla vähemalt,” näeb ta asja positiivset külge.

Klubi hea hooaeg on selle võrra magusam, et vaatamata sellele, et hooaja alguses pidi Pupart varumeeste pingil istuma, tõusis ta üsna kiiresti meeskonna üheks põhitegijaks. Prantsuse liigat Eesti omaga võrreldes märgib ta, et tase on kindlasti kõrgem. Oma sõnul peab ta sealset liigat ehk maailma tugevuselt viiendaks. “Venemaa, Brasiilia, Itaalia, Poola ja Prantsusmaa,” loetleb ta. Seega võib arvata, et edasiminek oleks just nendesse liigadesse jõudmine, kõrgemale tõusmise soovi tunnistab Anne Poopuu käe all treeninguid alustanud Pupart ka ise.

Koondis on elu osa

Eluga Prantsusmaal on Pariisist kolmesaja kilomeetri kaugusel elav Keith Pupart harjunud. Klubi poolt on auto ja korter. “Ma ei ütleks, et keel nüüd suus on, aga pursin ikka jah,” ütleb ta igapäevase suhtlemise kohta. Klubi välismängijatega suheldakse inglise keeles, kuid treeningute keel on prantsuse keel.

Prantsusmaal veedab Pupart aega üksinda. Elukaaslane ja pisitütar elavad esimese õpingute tõttu Eestis. “Sel aastal olime jõulud ja aastavahetuse koos,” räägib Pupart, lisades, et pole alates hooaja algusest koju saanudki. Kui eelmisel hooajal anti kõige pikemalt viis vaba päeva ja ta pääses koju käima, siis sel aastal oli vabu päevi vaid kolm. “See oleks mul reisimise peale ära kulunud,” arvab ta.

Olgugi et klubihooaeg on möödas, tuleb koondisel alustada ettevalmistust sügisel toimuvaks Euroopa meistrivõistluste finaaliks. Puhkust koguneb saarlasest nurgaründajale sel aastal poolteist kuud. Samas tunnistab Pupart, et koondisega treenimine on juba harjumuseks saanud ja sellist tunnet, et vedeleks parem terve suve, tal kindlasti ei teki.

“See on nii aastast aastasse. See on minu elu, ma olen sellega arvestanud. Olen harjunud sellega, et mul on aastas vaid kuu-poolteist vaba aega. Ma ei oskaks selle ajaga suvel midagi peale hakata,” räägib juba 2006. aastast Eesti koondises mängiv Pupart.

Sügisene finaalturniir ei saa tema sõnul kerge olema. Ootused on kõigil suured. “Kõik tahavad, et läheks paremini, ja ise tahaks ka. Eelmisel aastal olime peksupoisid. Saime kolm kaotust ja koju ära. See aasta tahaks ikka alagrupist edasi pääseda,” ütleb ta ja lisab, et alagrupis on vastasteks Venemaa, Tšehhi ja Portugal. Pupart ütleb, et vastased on rasked, kuid “mängitavad”. Venemaa pidi olema veidi omaette klassist.

Võrkpall oli õige valik

Vahest pole just teada-tuntud fakt, aga nooremas eas oli Pupart üsnagi lootustandev tennisemängija. “Tegin mõlemat ala korraga, kuni tuli valida,” meenutab ta. Tennisemängust otsustas Pupart oma sõnul loobuda seetõttu, et treenerite kinnitusel ta üle Eesti esikolmiku taseme küündinud ei oleks. “Oleks ma viis aastat varem tennisega alustanud…” ütleb ta. “Aga ma tegin kindlasti õige valiku.” Ta meenutab ka seda, et kunagine kehalise kasvatuse õpetaja Endel Tustit oli üle 90 meetri palli visanud Pupartist tahtnud koguni odaviskajat teha.

Audentesesse õppima minekut peab Pupart tagantjärele ainuõigeks valikuks. Vaid Saaremaal mängides Eesti tippu eriti ei jõuaks. Kuigi ta tunnistab, et siin on kõvad traditsioonid, head treenerid ja ka hea materjal. Sest ega muidu saarlastest võrkpallurid vähemalt Eesti mastaabis pildil ole.

Keith Pupart tunnistab ka ausalt, et tema puhul on ande osakaal vist suurem kui raske töötegemise osa. “Vanemaks saades olen aru saanud, et laiskuseuss oli mul sees. Tasa seda ei tee, aga vähemalt pingutan rohkem,” sõnab ta.