Indrek Peil: Maailmalõpp jäi jälle ära (11)

Prohvet Harold Camping ennustas, et maailmalõpp tuleb 1994. aastal. Kuna toona see ennustus ei täitunud, nihutas ta viimsepäeva edasi üle-üleeilseks — maailm pidi lõppema 21. mail täpselt hetkel, mil Jeruusalemmas päike loojus. Paraku jäi maailmalõpp jälle ära.

Umbes 150 kristliku Pereraadio saatja 89-aastane omanik ise oma ennustusi arvatavasti ei usu. Küll aga usuvad ettekuulutusi tema raadiosaadete kuulajad, tänu kelle annetustele on Camping saanud multimiljonäriks. Lõpu ennustajaid on teisigi. Ainuüksi piiblitõlgendajad on välja pakkunud ligi 250 erinevat viimsetpäeva.

Kas maailm ka tegelikult otsa võib saada ja kas seda on võimalik ette ennustada? See küsimus huvitab paljusid ja eks seetõttu tõstagi meedia teema aeg-ajalt jälle üles. Eriti siis, kui teadlased mõne uue fakti avalikuks teevad või vana teadmist meelde tuletavad.

Mida maailmalõpuks lugeda? Ilmselt mitte universumi kadumist. Kosmoloogid (universumi arengu uurijad) on veendunud, et maailmaruum, kus me koos oma koduplaneediga asume, on kestnud ligi 14 miljardit aastat ja seni pole näha ühtegi märki, mis ei lubaks tal vähemalt sama pikka aega edasi kesta.

Hiljem võib tõesti juhtuda, et kõik tõmbub imepisikeseks punktiks kokku ning universum lakkab olemast. Säärane lõpp ei tohiks aga maiseid inimesi ohustada, kuna selleks ajaks pole Maad enam ammu olemas.

Ilmselt ei pea maailmalõpu ennustajad silmas ka Päikese kustumisega seotud sündmusi. On loomulik, et ükski energiaallikas pole ammendamatu ja ka Päikese kütuseks olev vesinik saab ükskord otsa. Siis hakkab meie lähim täht tõesti kustuma.

Kustumise käigus paisuvad selle kuumad väliskihid sedavõrd, et Maa jääb Päikese sisse ning inimesed peavad põgenema esialgu Marsile ja seejärel Jupiteri kaaslasele Europale. Kosmosereiside tehnoloogia taha ei tohiks ümberkolimine jääda, kuna selle arendamiseks on aega neli miljardit aastat.

Küll võib lähiajal lõpuna kõne alla tulla meie koduplaneedi häving või elu eksisteerimiseks vajalike tingimuste ärarikkumine. Inimesed saavad näiteks vallandada surmava nakkushaiguse pandeemia, käivitada tuuma-, keemia- või bioloogilise sõja, ehitada ennast taastootvad masinad, mis võimu üle võtavad ja kõik elusa hävitavad… Et inimesed midagi sellist teha saaksid, peab teha tahtjaid samaaegselt üle maakera palju olema. Õnneks on normaalse inimese loomuses ennast mitte hävitada, vaid kaitsta ja saame loota, et me endale ise ikka otsa peale teha ei taha.

Palju põnevamad on seletamatud müstilised loodusnähtused, mida prohvetid viimsepäeva põhjustajatena sagedasti välja pakuvad. Kõik me oleme neist asjadest kas või omal ajal koolis midagi kuulnud ja asja olemust sügavamalt tundmata jääme uskuma ka kõige pöörasemaid teooriaid. Analüüsime alljärgnevalt mõnd sellist täna nii populaarset müüti.

Päikese supertorm. Päikese aktiivsus kasvab ja sellega kaasnev magnetiline supertorm hävitavat lähiajal kõik tsivilisatsiooni aluseks olevad elektrilised ja elektroonilised seadmed. Päikese aktiivsus tõepoolest kasvab ja saavutab järjekordse maksimumi 2013. aastal.

Järjekordse, sest Päikese aktiivsus muutub perioodiliselt ja saavutab maksimumi umbes iga 11 aasta tagant. Eesootav aktiivsusemaksimum pole eriti kõrge — tõenäoliselt ei ületa päikeselaikude arv seekord 80. Näiteks 2001. aastal oli Päikesel korraga kuni 134 ja 1959. aastal koguni 218 plekki, kuid ometigi midagi kohutavat ei juhtunud. Ei juhtu ka seekord.

Must auk. Lähedale sattuv must auk imevat kogu Päikesesüsteemi koos meie Maaga endasse. Mustad augud imevad tõesti kõik lähedale sattuvad kehad endasse. Lähim must auk asub meist 30 000 valgusaasta kaugusel Linnutee galaktika keskmes.

Kui mingil arusaamatul põhjusel peaks lähenemine siiski algama, ei saaks kohtumine aset leida varem kui 30 000 aasta pärast, kuna valgusest kiiremini liikuda ei saa. Kuni me veel taevas Linnutee tähti näeme, pole musta auku oodata.

Kokkupõrge taevakehaga. Sumerite avastatud planeet Nibiru pidi esialgsete arvutuste järgi Maaga kokku põrkama mais 2003. Parandatud arvutused annavad katastroofi päevaks 21. detsembri 2012. Kui Nibiru peaks miskipärast Maast mööduma, siis päris kindlasti põrkume 2028. aastal asteroidiga 1997 XF11.

Nibiru-taolist planeeti (või mõnede allikate järgi pruuni kääbustähte) pole astronoomid Päikesesüsteemis veel avastanud. Kui selline olemas oleks, märgataks taevakeha juba kauguselt, kust Maani jõudmine võtaks aega sadu aastaid.

Asteroididega on lugu teine. Umbes kahekilomeetrise läbimõõduga asteroid 1997 XF11 on tõesti olemas ja ta ongi 26. oktoobril 2028 Maa lähedal. Kokkupõrget siiski ei tule, sest vahekauguseks jääb vähemalt 954 000 kilomeetrit ning igasugune mõju Maale puudub. Selliseid asteroide ehk väikeplaneete, mis aeg-ajalt meie lähedale satuvad, on kokku 1227 ja NASA teadlastegrupp jälgib neid pidevalt. Kui mõne poolt on ohtu oodata, jõuab meetmeid võtta.

Ette ei saa ennustada aga meteoriite. Vähemalt 10-grammiseid meteoriite langeb Maa pinnale igal aastal umbes 84 000. Tõeliselt suured meteoriidid, mis kliimamuutusi suudavad põhjustada, on seevastu väga haruldased.

Üks selline kukkus Mehhikosse 65 miljonit aastat tagasi, tekitas 180 km läbimõõduga kraatri ja pani dinosaurused välja surema. Taolised suured taevakehad on juba kaugelt märgatavad ja kokkupõrked astronoomide poolt ennustatavad.

Maa magnetpooluste vahetumine. Magnetpooluste vahetumise käigus kestvat mõnda aega olukord, kus Maal magnetväli puudub ja kosmiline kiirgus pääseb kõike elavat hävitama. Maa magnetpoolused vahetuvad tõepoolest iga 40 000 aasta möödudes. Arheoloogide uuringud ei kinnita aga, et iga 40 aastatuhande tagant elusloodus hävinud ja uuesti tekkinud oleks. Lähema paarituhande aasta jooksul ei toimu magnetväljaga veel mingeid olulisi muutusi ja ka hiljem ei piisa muutustest katastroofi esilekutsumiseks.

Maiade kalender. Maiade kalender saab otsa 2012. aastal ja siis saavat ka maailm otsa. Miks peaks maailm koos kalendriga otsa lõppema? Maiadel polnud lihtsalt vaja kalendrit pikemaks ajaks välja arvutada! Nad surid enne välja. Meie Gregoriuse kalender köögiseinal saab otsa ju iga aasta detsembris. Hangime lihtsalt uue ja kõik läheb edasi.

Aeg-ajalt tehakse juttu veel hüpernoova plahvatusega kaasnevast tapvast kiirgusest, Päikesesüsteemi kinni matvast kosmilise tolmu pilvest, Maa pöörlemissuuna muutumisest, komeedisabast, supervulkaani purskest, terveid mandreid puhtaks pühkivast hüpertsüklonist, tulnukate rünnakust ja muust sarnasest. Need ideed ei kannata küll teaduslikku kriitikat, kuid annavad ainet katastroofifilmide stsenaristidele. Oleme selliseid filme näinud ja näeme ka tulevikus. Vaatame põnevusega ja rõõmustame, et midagi sellist tegelikult juhtuda ei saa.

Kirjandustegelasi parafraseerides võib lõpetuseks öelda, et kui me ise oma elu keeruliseks ei ela, siis elame veel! Ka pärast 21. detsembrit 2012.

Indrek Peil
füüsikaõpetaja