See, et meil asjad nõnda on, nagu nad on, ei tähenda, et sama ka mujal maailmas oleks. Eelmisel nädalal sain omal nahal tunda, kuidas eluke Euroopa Liidu pealinnas ja selle ümbruses veereb. Ja nii mõnigi asi pani imestama.
Hakatuseks see, et Brüsseli lennujaamas ei olnud võimalik rahvusvahelise pangakaardiga ega ka sularaha eest piletiautomaadist piletit osta. See oli võimalik ainult Belgia pangakaardiga. Alternatiiviks kaks kassat, kus järjekord selline, et ka hommikuks poleks oma piletit kätte saanud.
Head inimesed aitasid – ostsid oma kaardiga, ja andsin siis neile sularaha ja jõudsin isegi rongile. Vägisi kippus meelde võrdlus Eestiga, kus isegi väikses külapoes saad kaardiga maksta, rahvusvahelise kaardiga, rääkimata sellest, et sularaha eest ikka saab.
Siis ka seda, et infotahvlid on Belgias enamikus paikades kas flaami või prantsuse keeles. Inglise keelega ära Euroopa südamesse roni, võid üsna jänni jääda. Kuidas Eestis on? Tasuliste parklate info on küll vaid eestikeelne, seega võib sama abitust tunda võõramaalane, kes Eestis autoga seikleb. Kahtlustan, et on veel selliseid silte ja juhiseid, mis tegelikult peaksid aitama kõiki, kuid on siiski vaid eestikeelsed. Väga hoolimatu lähenemine sellisel juhul igatahes.
Muidugi, pean tõde tunnistama, et belglastes on üksjagu hoolimatust ja enesekesksust, mis külalisele alati kõige meeldivam ei ole. Kas ka eestlastel on nii? Tasuta internetist võid Belgias vaid unistada või on see siis nii valitud kohtades, et seda lihtsalt peab teadma. Võimalusi netiavarustes surfamiseks muidugi on – sada aastat vanade arvutitega internetikohviku pika otsimise peale ikka leiab.
Poed on lahti kella kuueni, pärast seda pole sul eriti asja ei söögi- ega riidepoodi – päris karm tarbimisvastane koolitus, eriti eestlasele, kes harjunud isegi kell pool üksteist öösel poodi ostlema põikama…
Avalike söögikohtadega on ka omad lood seal Euroopa Liidu südames. Mõnes saad süüa, aga enamikus mitte, kuna päris tavaline on, et ka kohvik paneb oma uksed kinni kell kuus. Ja mõni avab uksed alles kell kuus.
Sõnaga, hea on jälle kodus olla. Ja kus siis ikkagi on rohi rohelisem?
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Jutuks hea küll
http://arhiiv.saartehaal.ee/?content=artiklid&artid=24720
Ülalpool on siis viide kirjutisele, mis jama eestis on nende siltidega mitmes keeles.
Tallinnas oli “suur probleem”, et ühistarnspordi rada tähistati kõigile arusaadava kirjaga “BUS”, nagu mujal maailmas, mitte “A” nagu nõuab eesti seadus. “BUS” oleks kõigile üheselt arusaadav aga “A” – kas seal võib alkoholijoobes sõita või võivad seal sõita A-kategooria sõidukid või mis värk sellega on, seda peab seadusest vaatama, et aru saada.
Samas häirib mind hoopis üks teine asi – kuidas kirjutatakse “Riigikogu” – enamus juhtudel näeme “riigikogu”.
Võiks jäädagi keerutama, millal lirjutatakse Riigikogu ja millal riigikogu aga tegelikult on asi väga lihtne.
Mis asi on Riigikogu, selle seletab lahti Eesti Vabariigi Põhiseadus ja kuidas kirjutatakse Riigikogu, seda ütleb üheselt Eesti Vabariigi Keeleseaduse
§ 26. Riigikogu kui Eesti seadusandliku kogu nime kasutamine.
Elu on aga selline, kui on “vaja”, siis aetakse seadusest näpuga järge ajades juuksekarv ka lõhki aga kui “ei ole vaja” siis sülitatakse nii põhiseadusele, kui ka keeleseadusele.
Mis mõttes on söögikohad 18ni lahti? Süüa võid saada ükspuha millal, poodi võid minna 24/7, alkoholi ostuks ei ole samuti mingeid piiranguid. Hüpermarketid sulgevad uksed kell 20, aga nn Alimentation Generale’d (valdavalt türklastele kuuluvad aga siiski päris korralikud poed) on paljud kogu aeg lahti.
Eestis ei saa üldse pileteid automaatidest osta ja putkad ei ole ka kogu aeg lahti ja paljudes kohtades pole neid olemaski – misasja siin üldse võrrelda on? Kui ei ole pangakaarti ja piletiputka kinni on, siis ostad samuti bussist sularaha eest nii siin kui seal. Vahe on aga selles, et terve linn on täis piletiautomaate ja ka piletikioskid metroojaamades on kaua avatud.
Misjaoks peab kogu maailm rääkima inglise keelt? Ka prantsuse keel on rahvusvaheline keel mitte lihtsalt mingi kohalik murrak.
See, et keegi metsast ja hobusega ei ole harjunud iseseisvalt välismaal hakkama saama, on ta enda probleem.
Reisige ja õppige, kuid tulge tagasi. Pole paremat paika kui Eestimaa. Neli miljardit inimest elab halvemini kui eestlane. Isegi Kiri ütleb, et elage maal, mis teile on antud ja sööge selle maa toitu, siis olete ka tervemad. Igas mõttes.