Aare Laine: Lindudest, liblikatest, rästikutest, puukidest ja turistidest (3)

Aare Laine: Lindudest, liblikatest, rästikutest, puukidest ja turistidest

 

Ühel ilusal suvepäeval nägi enam kui viiekümneaastane naine Saaremaal oma suvekodu lähedal esimest korda elus rästikut üle jalgtee vingerdamas. Samas lähedal mängisid tema lapselapsed. Mõistagi lõi mürkmao nägemine, ja veel esmakordne, vanaemal vererõhu üles. “Kuidas ta siia sai? Mida nüüd teha? Mismoodi temast lahti saada?” sadas riburada pidi küsimusi.

Seda ta teadis, et rästikud on looduskaitse all. Neid hävitada ei tohi. Õnneks läks see madu oma teed. Kuhu? Kes seda teab. Pärast siksak-joonega maoga kokkusaamist pole perenaise ega tema võsukeste teed rästikuga enam ristunud. Õnneks.

Ei saanud ma ka eelmisel nädalal Nihatu matkarajal selle rajajalt ja poolesajaliikmelist turismiasjalistest koosnevat seltskonda juhtinud ettevõtlikult taluperemehelt küsimata jätta, kuidas sel kevadel rästikutega lood. “Tänavu on rästikuid meil tavatult palju. Pooleteist nädala eest käisime siin Aste kooli viienda klassiga. Päris lühikese maa peal nägime kolme rästikut,” hoiatas loodusemees.

Otsustasimegi siis toimetuses koos kolleegidega, et giidi räägitust tuleb just see lause lugejaile hoiatuseks nähtaval kohal välja tuua, viidates loole, mis paigutatud lehe neljandale küljele. Loodusemees toonitas sedagi, et rästikud on looduskaitse all, neid hävitada ei tohi. “Kui neisse mõistvalt suhtuda, siis ei juhtu midagi,” võttis Nihatu mees rästikujutu kokku.

Olgu see siis ennekõike informatsiooniks neile, kes loodusretki ette võtavad. Meremeestel on tavaks öelda: meresse tuleb suhtuda aukartusega, sa võid merd armastada, aga sa pead teda ka kartma. Küllap sobib metsaelanikesse, sealhulgas rästikutesse, suhtuda samamoodi – küll väikese erineva nüansiga –, et siis rästikutesse tuleb suhtuda aukartusega, sa võid neid küll vihata, aga samas tuleb neisse suhtuda mõistvalt. “Siis ei juhtu midagi,” toonitas Nihatu mees.

Meretagune kenadus – rästikud rajal ja puugid metsas

“Kena keik, meretagune asi,” rõhutab kirjanik Jüri Tuulik. Aga kas tullakse seda meretagust kenadust ka vaatama, kui rästikud matkarajal vastu roomavad? Tullakse ikka. Vahest pakub looduses rästikute nägemine elamusegi, närvikõditava küll, aga meeldejääva. Kui metsamadu nähes järgida kõiki käitumisreegleid, sealjuures teda austades, võid meeliülendavast vaatepildist kordumatu elamuse saada.

Tõsi, matkarajale ei minda just sellist elamust otsima. Rajale astudes mõeldakse pigem sellest, et ehk õnnestub metsasügavikus näha mõnda jänku- või rebasepoissi, jälgida sipelgate askeldamisi pesa ümbruses, kuulata linnukeste sirinat, imetleda õitsvaid lilli ja kõrgeid mitmesaj aaasta vanuseid kadakaid. Rästikule märkamatult saba peale astunud matkajal pole hammustusest ilmselt pääsu. Nõnda siis vaadakem metsarajal käies pidevalt jalge ette, hoidmaks ära ebameeldivusi.

Jüri Tuulikut tsiteerides: kena keik, ajakirjanikul positiivsed emotsioonid matkarajalt ja üldse põnevast reisist peas kumisemas, kui heliseb telefon. “Miks te selle lause, kus öeldud, et rästikuid on meil sellel aastal tavatult palju, lehe esiküljele panite?” küsib nõudlik naishääl kõnetraadi teises otsas. Tuttav turismitalunik on mures, mures sellepärast, et see lause võib temagi talust külalised eemal hoida. Mõistsin loodussõbraliku, tööka ja hoolsa saarlanna kartust.

Samas turgatas pähe ajakiri Loodusesõber (2/2011, mahlakuu), kus hoiatati Saaremaa roheliste jalgrattaretkest osavõtjaid puukide eest. “Saaremaa puugid on kõige ohtlikumad” on meedikust autor oma loo pealkirjastanud. Tahtmatult kerkis keelele küsimus: kas mõni retke kaasa teha planeerinud tallinlane või tartlane, pärnakas või kohtlajärvelane, rakverelane või türilane, hiidlane või setu jättis pärast selle loo lugemist Saaremaale tulemata? Vaevalt küll.

Ometi tean üsna mitut inimest, kes puugihammustusest saadud haigust põdenud. Tean neidki, kes pole sellest paranenud ja on siit ilmast taevastele radadele läinud. Alles eile hommikul ajalehte lahti lüües leidsin sealt leinakuulutuse, mis andis teada kunagise klassivenna kaduviku teele minemisest. Temagi haigus sai teadupärast alguse pisikese putukaga kohtumisest. Pisem sai võidu.

Läinudnädalasel reisil, kui kohtusin Laugu klaasikojas tunnustatud kunstniku Peeter Rudašiga, kaebas oma töid-tegemisi tutvustav andekas loomeinimene, et pole veel täielikult borrelioosist paranenud. Sellele vaatamata pole puugirohke Saaremaa talle vastikuks muutunud. Otse vastupidi. Laugu vaikusest ja rahust saab ta inspiratsiooni.

Juunikuus läidab ta klaasiahjud ja taas hakkab tema klaasikotta külalisi voorima. Oma külaliste järgi võib kunstnik täpselt öelda, kes Saaremaal käivad. Huvilisi on tõesti palju ja igast maailma otsast. Pole kuulnud, kas neist huvilistest keegi ka rästikuilt räsida või puugilt vea külge saanud on.

Tulge linnulaulu kuulama

Reedese helistaja meelest oleksime pidanud pildi allkirjaks panema rajameistri ja giidi kutse loodusesõpradele, kellele meeldib linnulaulu kuulata, lilli ja liblikaid imetleda. Tõepoolest, giid rääkis ka lindudest, lilledest ja liblikatest. Aga selge ju see, et inimene, kes kord juba matkarajale minna otsustanud, just sellepärast sinna lähebki. Rästikutelugu oli sisse toodud selleks, et matkaja vaataks tähelepanelikumalt oma jalge ette, arvestades sellega, et kohtumine mürkmaoga võib võimalikuks osutuda.

See ei ole manitsus üksnes matkajaile. Alles eile küsitlesin metsaveerel elavat maameest. Tema on sellel kevadel rästikutega kohtunud kaheksateistkümnel (!) korral. Bioloogid väidavad, et talveunest ärganud rästikud on veel küllaltki unised ja tulevadki talvituspaikadest välja päikesepaistet nautima. Kas neid tänavu mullusest või tunamullusest rohkem on, selles osas ei oska asjatundjadki objektiivset hinnangut anda.

Kui rästikud peaksid tõesti talunikele või suvekodude omanikele häirivaks muutuma, siis soovitavad bioloogid maod (kartuli)kotti (mille suu on jämeda traadiga palistatud) meelitada ja vähemalt paari kilomeetri kaugusele sügavamasse metsa transportida. Kui viia nad vaid mõnesaja meetri kaugusele, siis on neil kombeks “koju” tagasi pöörduda. Talunikele on rästik aga kasulikki, kuna hävitab hiiri ja on seega kassi eest. Neljajalgse sõbra eest peab pererahvas ka ise hoolitsema, sisiseva hiirepüüdja eest aga mitte.

Pealegi rääkis turismitalu omanik telefonitsi, kuidas tal on õnnestunud näha tantsivat rästikut ja see ülesastumine võeti ka korralikult videosse. See oli nüüd küll elamus, mis pealtvaatajail iial meelest ei lähe. Ükskord oli aga perenaine vaskussi labida peal hoonetest kaugemale metsatukka viinud. Samal ajal imestanud talus viibinud võõrad, kuidas see võimalik on, miks uss perenaist ei ründa.

Üks on kindel, turiste tuleb Saaremaale jätkuvalt. Eile juhtusin Kuressaares nägema seitset-kaheksat turismibussi. Hooligem siis üksteisest, sealhulgas külalistest, kes tulevad siia looduskauneid paiku imetlema, ja metsloomadest, sealhulgas rästikutest, kes juhuslikult meie teele juhtuvad.

Print Friendly, PDF & Email