Mandri taimekaupmehed on saarlaste ostujõuga rahul (1)

Mandri taimekaupmehed on saarlaste ostujõuga rahul

LILLEPARUN ESITLEB: Elar Piir tutvustab Astes ostjatele oma tootevalikut.
Foto: Egon Ligi

Saaremaal tuuritavad mandri taimekasvatajad ja puukoolid kinnitavad, et Saaremaa müügireisid lähevad rahaliselt enamasti asja ette ning siinse pehmema kliima tõttu ostetakse saartel ka haruldusi, mis mujal Eestis kasvama ei lähe.

“Kiidelda väga ei tahaks, aga sel aastal oli läbimüük umbes 25 protsenti suurem,” ütles kolmapäeval ja neljapäeval Saaremaal istikuid müümas käinud Viljandimaal asuva Seedri puukooli juht Elmar Zimmer. Selle kevade maiuspala on marjapõõsad, mis nii mõneski külas kõigepealt otsa kippusid saama.

Saaremaal ja üldse saartel läheb Seedri puukoolil müük traditsiooniliselt hästi, sest siin on pehmem kliima ja inimesed saavad kõiksugu taimi maha panna. Näiteks Põhja-Eestis ja Kagu-Eestis ei saa paljusid õrnu kultuure ilmastiku pärast kasvatada. “Saartel on aga nii, et mis maha istutatakse, see ka kasvab ja on lootust, et annab saaki ka,” rääkis Zimmer, tuues näiteks maguskirsid ja mõned külmaõrnemad ploomisordid.

Just pehmema kliima tõttu lähevad saartel kaubaks ka eksootilised virsiku- ja aprikoosiistikud ning viinamarjasordid, mille kasvatamist Mandri-Eesti kliimaolud eriti ei soosi. Peaasjalikult suvelillede tootmise ja müügiga tegelev Läänemaa perefirma OÜ Lilleparun käis Saaremaal kolmapäeval.

Ettevõtte esindaja Elar Piir kinnitas, et autoga külast külasse sõites tasub lillemüük end paremini ära kui laatadel, kus laadakorraldaja on mõnigi kord hirmus ahne. Pealegi ostavad inimesed ilusaid taimi meelsamini oma kodu lähedal, kui et sõidavad kusagile kaugele rahvasumma trügima, teab lillekaupmees.

Elar Piiri sõnul on suurem ostjaskond just aktiivse külaeluga paigus, kus inimesed kodukaunistamisel üksteiselt mõõtu võtavad. “Tihti on ka nii, et see, kellel on rahaliselt palju võimalusi, seda ei teegi. Hoopis mõni vanainimene teeb endale ilusa koha ja ei koonerda seal,” rääkis Elar Piir.

Teisalt sõltub läbimüük väga palju ka ilmast – sellest, millal ilmad soojaks lähevad, ning seda ei tea kunagi päris täpselt ette. Aktiivne müügiaeg kestab lillemüüjatel kaks nädalat, märkis Piir, kes eelmisel aastal jäi müügiga nädal-kaks hiljaks ja pidi seetõttu osa võõrasemasid komposteerima.

Reeglina lähevad Lilleparuni Saaremaa müügituurid edukalt, väga kõva läbimüük on alati Muhus ja Orissaares, keerulisem on aga kaubast lahti saada Kihelkonna kandis, kus seekord jäigi käimata. Möödunud aastal ette võetud kaks müügireisi Sõrve säärde lõppesid ilma ühegi kundeta. Kuressaares pole aga mõtet peatuda seetõttu, et siin on pakkumine liiga suur ja inimesed ei oska enam valida, rääkis Elar Piir.

Pikki aastaid saartel müügireisidel käinud Elmar Zimmer ütles, et oma reisi esimesel päeval pakub ta kaupa Muhus ja Põhja-Saaremaal ning teisel päeval Sõrves ja Lääne-Saaremaal. Et esimesel päeval on sortiment suurem, siis on suurem ka esimese päeva läbimüük.

Viimasel tuuril oli Muhu ja Orissaare rahva jaoks kaasas palju ka sellist kaupa, mida inimesed olid pärast müügireisi kohta ilmunud lehekuulutust endale spetsiaalselt telefoni teel tellinud. “See süsteem töötab väga hästi,” möönis Zimmer, kelle sõnul on Seedri puukooli müügilehel üle 300 erineva sordi (põhiliselt viljapuud ja marjapõõsad), millest autokoormasse mahub umbes sadakond nimetust.

Erinevalt Lilleparunist jagub Seedri puukoolil ostjaid Sõrve poolsaarel, kus ettevõte alustas istikutega kauplemist juba “kuningriigi” päevil ning kus ka praegu leidub ostjaid piisavalt. Sõrve poolsaar kui Eestis kõige soojema kliimaga paik võimaldab kasvatada liike, mis mujal Eestis ellu ei jää.

Seevastu Kuressaare turule Seedri puukool enam müüma ei kipu, sest turg on nii täis ehitatud, et istikutega kaubaauto jaoks ei jagu seal enam ruumi. Ei Piir ega Zimmer polnud kitsid oma kauba kiitmisega. “Oleme pikki aastaid kvaliteedi nimel töötanud ja see hakkab just vaestel aegadel tagasi tooma. Paljud on öelnud, et meie taimedest saab asja, et nad kasvavad ja kannavad ning sortimentki on inimestele meeltmööda,” kinnitas Zimmer.

Elar Piir rääkis aga, et Hollandist sisse toodud võõrasema või petuunia pole sisuliselt inimese kätt tunda saanudki, sest kogu sealne kasvatusprotsess toimub kõrgel tänapäevasel tasemel, masinatega ja väetiste peal. Masina doseeritud väetisekogustega harjunud lillede elujõud võib inimeste kätte sattudes osutuda üürikeseks. Inimene ei pruugi väetise andmist nii täpselt doseerida kui ampli tagant ära võetud torukene, mis andis lillele toitaineid iga kuue tunni tagant.

Mõistagi kajastub selline muudatus ka lille välimuses… Elar Piiri sõnul ongi paljud väljamaa lilled tehtud ilusaks just müügimomendiks, kusjuures müümise hetkel võib taimel olla kolmandik õitsemisajast juba seljataga.

Seevastu Lilleparuni taimed jõuavad letti, kui esimesed õied peal ning on välismaal kasvanuist värskemad. “Inimese käsi sealjuures annab ka natuke, pealegi tahab taim ka juttu ja rääkimist, iseenesest ja igaühel nad ilusaks ei kasva,” rääkis Piir.

Print Friendly, PDF & Email