Eimar Kipper: Oh me head ja tublid (2)

Selline kuvand meil iseenda kohta ju on. Oleme kangesti tublid, olles üksteise suhtes mõistvad ja lugupidavad. Ikka selleks, et elu oleks elatavam, seega elamisväärsem. Sestap korrataksegi ikka ja jälle, et eestlane olla on uhke ja hää. Olgu siis nõnda.

Teisalt aga pidades silmas inimese eluea lühidust, mis on ju ülimalt üürike, koguneb mälulaekasse ometigi hulgaviisi vapustavaid tähelepanekuid, mille hulgast mitmedki on oma selgusega ängistavalt muserdavad. Hoolimata tõigast, et ühest või teisest vapustavast seigast on möödunud mitmeid aastakümneid.

Ühtäkki kodutuks, mõlema võimu poolt

Oli 1944. aasta sügis. Teise maailmasõja otsesed heitlused jõudsid Saaremaale. Taganevad Saksa sõdalased tegid igal pool kurja, nii mis vähegi jõudsid. Armu ega halastust ei tuntud kellegi vastu, sattus siis ette rauk või vastsündinu. Iseenesest pole taganevate sõdalaste käitumises miskit erilist ega ootamatut.

Teadupärast on okupandid-anastajad alati ja igal pool üsna ühtviisi toiminud, allaheidetud maa loodusrikkusi rüüstates, kohalikke inimesi mõnitades, neid igal viisil oma huvides ära kasutades, neid võõrale maale küüditades.

Kaasatuna sõjasündmustesse

Seega saavad võõrsile viidutest sundkodutud. Just sedaviisi, nagu ses üldises kaoses juhtus sadade teiste niigi räsitud perekondadega, tabas sama kannatuste jada ka meie peret, kui meid 1944. aasta novembris Sõrvest ära viidi.

Ühtäkki olime kaasatud sõjasündmustesse kõige otsesemas tähenduses. Nägime, kuidas punaväe katkematu laviin valgus Berliini poole, kuulsime sadu kahurite kanonaade, kui Berliini pihta marutuld anti. Oma sünnisaarele jõudsime tagasi 1946. aasta südatalvel. Ehkki meie kodumaja oli kuulu järgi alles, meid sinna ei lastud. Ikkagi Sõrvemaa, strateegiliselt tähtis piirkond, mis pidi ka Saksamaa surmalaagrist tagasipöördunute suhtes valvas olema.

Meile anti peavarju kesklinnas tuletõrjedepoo teisel korrusel. Seal elasime vahest kuu. Lisaks muudele ebamugavustele oli seal külm ja rõske. Sestap püüdsin igal võimalusel väljas viibida. Otsesõnu hulkuda. Ehkki see oli üpris tüütu ajaviide.

Vihma käest kohtumajja

Ühel päeval taas sihitult ringi hulkudes sattusin vägagi juhuslikult kohtumajja. Kohut peeti tollal Anna Kooremi majas, maja allkorrusel ahtas toas. Täpsemalt öeldes nurgapoolses toas. Seal käisin ma “kohtu kaasistujaks” mitugi korda. Mitte uudishimu pärast, vaid sajuse ilma või külmvinge tuule korral, et tagaseina ääres istudes end pisutki õdusemalt tunda.

On ilmselge, et üldsegi ei tundnud end kuigivõrd hubaselt inimesed, kel kohtulaua ees seistes tuli süüdistavatele küsimustele vastata. Süüdi, igal juhul süüdi! See küsimuste alatoon, pealegi mõnitav, inimväärikust igati alandav.

Kus on su siga?

Üks Nõukogude võimu ohver oli väiketalunik, kes pidi kohtulaua ees aru andma, kus on tema talu siga. Lehm, kolm lammast ja kanad on kenasti kirjas, aga siga ei ole! Kus on siga? Väikesekasvuline kühmus-längus õlgadega talumees seletas selgelt mitmendat-setmendat korda, et tema majapidamises siga ei ole. Aga pidi olema, sest paber ju näitas.

Seda põhjusel, et pole toitu, millega siga sööta. Et olematu sea pani kirja külavolinik, kes käis talus loomi ja muud vähest vara üles kirjutamas.
See mälupilt tuli ühtäkki erksalt ja pisiasjadeni silma ette, kui televisiooni vahendusel seati üles lavapilt, kus materdati üht tuntumat spordimeest Andrus Veerpalu. Ja materdajateks olid kõrgharidusega inimesed. Seega peaks neil olema suurem empaatia kaasinimeste suhtes. Aga ei ole, üldsegi ei ole.

Sestap tuleb igati päri olla suurvaim Dostojevski tõdemusega: suur haridus võib tähendada suurt kurjust. Kurjust, õelust ja saamahimu on tänases Eestis kurvastavalt palju. Kedagi kahtlustatakse, keegi on vahistatud ja seejärel süüdi mõistetud. Või tahetakse mõista. Just nii, nagu on kirjas pühakirjas: “Sajatatakse, valetatakse, tapetakse ja varastatakse, rikutakse abielu ja murtakse sisse ning veresüü järgneb veresüüle.” (Hoosea 4:2)
Kurb küll, aga see kõik kehtib tänases Eestis toimuva kohta. Üks viimatisi masendavaid juhtumeid oli see, kui kurjategija automaadivalangust hukkus ametikohuseid täitev politseinik.

Seda kõike ja palju muudki meeles pidades sugenevad mõttesse mõnesugused tõsised kahtlused, kas eestlane olla ikka on uhke ja hää. Ega me seda öeldes liialda? Pakume üle, näitamaks ennast paremas valguses, kui me seda tegelikult väärime.

Eimar Kipper
arvaja