Eelmine nädal oli omamoodi vahelejäämiste ja karistamiste nädal. Alates kõige mastaapsemast karistusaktsioonist Ameerika verivaenlase vastu ja jätkates Eesti-keskselt, rahamaia noorpoliitiku juhtumiga, ning lõpuks jäin ma ise möödasõidul kiirust ületades politseile vahele.
Minul läks sellest seltskonnast kõige lihtsamalt, karistuslikus mõttes. Eesti politsei oli soliidne, professionaalne, sõbralik. Ja nende huvi ei olnud iga hinna eest patu eest malka anda, vaid pigem tundsid nad vastutust liikluskultuuri ja üldise turvalisuse eest. Ma sain noomida ja mulle tehti märkus, ja tunnistan ausalt – see oli palju mõjusam minu edaspidise liikluskultuurilise käitumise suhtes, kui oleks olnud mistahes rangem sanktsioon.
Ameerika verivaenlasel ja noorpoliitikul nii soliidselt ei läinud. Millegipärast usun ma ka, et nende puhul ei oleks noomimine olnudki tulemuslik. Ilma irooniata öeldud, muuseas. Seega, karistusel ja karistusel on vahe. Vahe on ka karistuse saajatel. Ja karistajate oskuslikkus peitub selles, kas nad tabavad ära karistatava loomuse.
Usun, et antud liiklusolukorraski oleks nii mõnelegi olnud kohasem karmim karistus, ning isegi ükskõik kui karmi karistust saades jääb osa inimesi ühiskonnas niivõrd ignorantseks, et nad rikuvad reegleid edasi. Ikka uuesti ja uuesti ja järjest häbematumalt. Jah, karistamisel on omad paradoksid.
Kui teha seda põhjendamatult või teha seda liiga karmilt või teha seda liiga sageli, siis karistus kui selline devalveerub ja selle mõju kaob.Kuid devalveeruvad ka karistatavad – on lihtsalt teatud liik inimesi, kes arvavad, et nemad võivad teha, mis tahavad, ning nende karistamine ei ole kohane.
Arvan, et elu on siiski vaja igal inimesel endal tasakaalus hoida – julged teha, julge teole ka otsa vaadata ning julge tegu tunnistada ja tagajärgi kahetseda. Siis on alati ka karistus kergem. Elu seadus on selline. Ja vabandamine on see kõige lihtsam retsept sellistes olukordades, kus asjad on väheke viltu kiskunud. Selleks peab ainult suu lahti tegema ja selle sõnakese endast välja laskma. Palju oleks tahta, et me kõik oleksime eksimatud, kuid seda võib tahta küll, et me oma eksimusi adekvaatselt tunnistaksime.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
“Ületasin möödasõidul kiirust” on politseinike sama muigamaajav vabandus, kui “eile õhtul jõin pool pudelit õlut”. ;)
Nädal tagasi saime lugeda verivärske justiitsministri seisukohta, et Viioli käitumine riivab inimeste õiglustunnet. Mina, nagu ka paljud teised, ei nõustu justiitsministri seisukohtadega – Viioli käitumine ei riiva minu õigustunnet mitte kuidagi – pätt on pätt ja pätt peab saama väärilise karistuse. Õigustunnet riivab hoopis kohtuniku tegevus, kes päti “tingimisi” vabastas – karistamattuse tunde põhjustaja on kohtunik, mitte Viiol.
Mitukümmend kehtivat karistust oli Ken M. Vaheril, kui ministri järjekordne vale “eelnevad karidused puuduvad” järjekordse rikkumisega suure kella külge läks?! Ja mis sai Ken M. Vaherile saatuslikukuks, et tal justiitsministri tool alt tõmmti – “meerikute” süsteem, ehk plaanimajandus karistamises. Tegu on ju moraalse “äraostmatuga”, “äraostmatud” ei olnud aga need, kes ei võtnud “füüri” – võtsid ja kuidas veel, “äraostmatus” seisnes selles, et nad ei teinud seda mida lubasid “füüri” vastu võttes. Ei mõjunud neile ei präänik ega piits – täiesti moraalselt mandunud seltskond. Nüüd on KMV siseminister – Miks eestit niiviisi karistatakse? Sisejulgeolekus vähenevad eesmärgipõhised ressursid ja täpselt nagu 10 aastat tagasi kasvab mainekujunduse osakaal – pressiesindajate armaada kasvab kiirusega, nagu Aivar Otsalt oleks saanud PPA ja PA juhiks.
Ei taha mina ühe rea peale panna Kaja, Anna-Mariat ja Osamat ühe pulga peale aga kirjutises nad kolm “karistatut” on ;)
Juhin hoopis tähelepanu, et ei ole nõus viimase lõiguga:
“Ja vabandamine on see kõige lihtsam retsept sellistes olukordades, kus asjad on väheke viltu kiskunud. Selleks peab ainult suu lahti tegema ja selle sõnakese endast välja laskma”
Mitte “vabandamine” vaid “vabanduse palumine”. “Vabandamine” on õigustamine ja just “vabanduse palumisele” vastupidine tegevus (vt näiteks minu kommentaari esimene lause ja muidugi ÕS).
Palju oleks tahta, et me kõik oleksime eksimatud, kuid seda võib tahta küll, et me oma eksimusi adekvaatselt tunnistaksime.
“Karistamise paradoksidest” on ka ühe teise eesti meediaväljaande juhtkiri, loodetavasti hakkab inimestel nendest “paradoksidest” ka villand saama.
JUHTKIRI: Kohtute lubamatu lahkus
Kõigepealt lõpetab üks kohus naisepeksjast ärimehe Toomas Kuldmäe kriminaalmenetluse. Nüüd siis võtab teine kohus kätte ja vabastab ennetähtaegselt vanglast mafioosolike võtetega Tallinna keskturgu valitsenud mehe.
62-aastase Vadim Polištšuki vabastamine kaks aastat enne talle mõistetud üheksa-aastase vanglakaristuse lõppu on viimane lüli nende otsuste ahelas, mille õigustamiseks on leitud pädevad juriidilised argumendid, kuid mida tavaline õiglustaju keeldub aksepteerimast.
Mis riik see on, kus aastatepikkuse naise- ja lastepeksmisstaažiga pintsaklipslased kõnnivad pärast arutult venitatud kohtuprotsesse vabade ja sisuliselt karistamata meestena mööda kodulinna tänavaid? Mis riik see on, kus jõhkrate vägistamiste eest mõistetakse heal juhul tingimisi karistusi? Mis riik see on, kus palgamõrvade tellijad istuvad ära kolm neljandikku karistusest ja vabanevad siis ennetähtaegselt?
Eesti justiitssüsteemil on vaja end kätte võtta. Ei ole võimalik, et vanglate ülerahvastatuse, teise (kolmanda, neljanda…) võimaluse või mis tahes muu sellise sildi all sünnib meie kohtutes jätkuvalt otsuseid, mis naeravad näkku nii kuritegude ohvritele ja nende omastele kui ka ühiskonnale laiemalt. Rääkimata sellest, millise signaali saadavad sellised kohtuotsused kurjategijatele – andke minna, me teeme kõik, et teie karistus võimalikult kerge oleks!
Me ei nõua isegi karistuste karmistamist või seaduste muutmist – Eestil on lõviosa kurjategijate karistamiseks olemas väga hea seadusandlus ning piisavalt ranged karistused. Kohtud peavad lihtsalt hakkama aru saama, et kurjategijate lõputu mõistmine viib selleni, et langeb kohtute endi prestiiž nii avalikkuse kui kurjategijate silmis.
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=45684091
Tegelikult on kõik kolm kirjutises olevat “karistamist” ühed mainekujunduse näited.
Anna Maria karistusaktsiooni tuleb suure meediakajastamisega näidata selleks, et “näidata”, et Reformierakonda kuulumine ei päästa ei “esimese eesti Liis Haavelit” ega “teise eesti Liis Haavelit”. Mis seal MTÜs tegelikult toimus – see huvitab inimesi sama palju kui see, kas Anu Saagimil on täna püksid jalas või mitte.
Kaja ja Osama sellise “karistamise” põhjus on aga huvitaval kombel üks ja sama – mõlema süüd ei ole “võimalik” tõendada.
Möödasõidul väike kiiruseületamine on niivõrd raskelt tõendatav, et lihtsam on “viisakalt noomida” ja USA enda loodud terrorirühmituse juhi üle kohtumõistmine võinuks paljastada tõe ning lihtsam oli vanamees “viisakalt mõrvata”. Kaja noomimise ja Osama mõrvamisega on päästetud nii politsei maine, kui ka USA maine.
Karistusel ja karistusel on vahe. Karistatakse küll süüdi olevat inimest aga karistuse mõju peab olema ka preventiivne – karistus peab näitama ühiskonnale, et teole järgneb ka vastutus. Selle asja nimi on “avalik menetlushuvi”, mille tõeväänajad mõnikord nimetavad lihtsalt “avalikuks huviks” või just selle puudumiseks, kui on vaja kellegi teo suhtes “silm kinni pigistada”
Reformierakond on käinud aga välja idee, loobuda sellest “süü asjast” karistuse määramisel ja hakata kasutama puhtal kujul preventiivset karistamist.
Ehk siis selline anekdoot:
Jalutab noorte seltskond Kuressaare Lossipargis ja vastu tuleb meesterahvas ning virutab ühele noorukile rusikaga vastu hambaid: “See on sulle karistuseks ja teistele õpetuseks!!!”
“Aga ma pole ju midagi halba teinud…”
“Siis on sulle ka lihtsalt õpetuseks!”