Kõne Iffile: Et pühapäeval on emadepäev, räägime täna Iffiga emadest

Minu ema on minu jaoks kõige tähtsam inimene maailmas, sest tema on mind sünnitanud ja tema nõuanded, kasvatus – kuidas inimene elus peaks käituma, milliseid väärtusi õigeks pidama –, see on väga palju tulnud ema käest.

Kuna meid oli kolm last, siis oli ta meie kolme jaoks küll tõeline ingel, kes toitis, kattis, hoolitses ja lohutas, rõõmustas ja kurvastas koos meiega. Ma olen alati tagantjärele imetlenud, kust tema küll võttis selle jõu, et saada kolme lapsega hakkama. Söögitegemine, riiete parandamine, sokkide kudumine, kampsunid, mütsid, sallid, kindad… See oli kõik tema õlgadel.

Peale selle oli ju vaja kevadest sügiseni aias mütata, et saaks sealt igasuguseid aed- ja köögivilju, et oleks perele midagi süüa anda. Üksvahe oli meil ka lehm, siga, siis olid kanad, haned, kalkunid ja jänesed. Need tulid kõik toimetada ja kui me olime juba suuremaks kasvanud, siis käis ema ka tööl, oli muuseumis valvur.

Sain aru, et see muuseumivalvuri töö oli temale seepärast südamelähedane, et ta sai seal tööl lihtsalt puhata nendest kodustest asjatoimetustest. Küllap ta võis olla nii mõnigi kord ikka surmani väsinud, mis seal salata.

Minu ema oli tõesti võrratu inimene! Mida ta kõike oskas – kudumine, heegeldamine, tikkimine, õmblemine, lisaks oli ta hämmastav kokk. Üks lihtne maanaine suutis ränkade aegade tõttu õppida ära kõik toimetused, mis olid eluks vajalikud. Selle ees müts maha, ta oli tõeline kangelane!
Ütlen ausalt ära, et meie kodus emadepäeva ei olnud.

Ma ei kujuta ette, kui hästi emadepäev jõudis Eesti ajal juurduda, aga Nõukogude ajal seda ei peetud, meil oli tähtis päev ikkagi 8. märts. Kuna seda propageeriti sellest hetkest, kui läksin kooli, oli selge, et koolis tuli igal aastal joonistada mõni pildikene või kujundada õnnesoovikaardikene. Mäletan, et kuna tegemist oli märtsikuuga, joonistasime sinna peale ikka lumi- või märtsikellukesi, juurde tuli vastav tekst, konarliku käekirjaga kirjutatud.

Aga hiljem tuli ikka see, et naistepäevaks sai emale viidud lilli ja mõnikord väike kingitus, nii palju kui see koolilapse rahakott seda võimaldas. Kuid ka siis, kui ma olin juba kodupesast välja lennanud, oli naistepäev ikka selline tähtpäev, milleks ma vähemalt saatsin emale kaardi, kui ise kohale ei saanud minna.

Teine selline tähtis päev oli muidugi ema sünnipäev. See oli siis nagu aamen kirikus, et me kõik, kes me üle ilma laiali olime, sõitsime ikka kõik vennad kokku. See oli selge vaikiv kokkulepe, et sellist põhjust ei ole, et me sinna minna ei saaks.

Tänapäevased emadepäevad on minu jaoks kulgenud üsna tihti selle tähe all, et olen pidanud kusagil esinema, ja tihtipeale olen seda teinud koos eri vanuses lastekooridega, neid on täitsa tittesid olnud, on ka vanemaid olnud. Korraldatakse ju emadepäeval igasuguseid kontserte ja aktusi.

Nii et minu jaoks on emadepäevad olnud sellised esinemistega seotud. Sel aastal on jäänud see päev küll vabaks ning veedan selle heameelega oma naise seltsis, kes on ju ka ema.

Mina, kes ma olen juba poisieast välja kasvanud, soovin kõikidele emadele tugevat tervist ja vastupanuvõimet, sest ema töö on maailmas kõige raskem. Ma olen seda mujal ka öelnud, aga kui oleks minu teha, peaksid emad ja üleüldse naised saama palju varem pensionile, kui nad praegusel ajal saavad.

Kui see piir oli ammu aega tagasi 55, siis üle selle ei tohiks nad mingil juhul tööl käia. Eriti need, kes on mitu last sünnitanud, neid kasvatanud, hoolitsenud, ärganud öösiti… See ju kõik kurnab inimest. Oleks ju kena, kui naised saaksid pärast raskeid, keerulisi aegu mõelda natuke ka iseenda peale, puhata, olla ja õitseda.

Print Friendly, PDF & Email