PEHME, VALGE JA ISE TEHTUD: Valge villase lõnga on Juhan ise valmis kedranud. Valmivad sellest sokid, kindad või uus vest, pole veel teada, kuid kindel on see, et lõngaketramist Juhan ei jäta.
Foto: Sander Ilvest
Kui Juhan Veel (71) oma elu lahti rääkima asub, võib sõna otseses mõttes pisara poetada. Katsumusi on tema teele veerenud põnnipõlvest peale, nõnda et kuula ja imesta – kuidas ta küll vaatamata koledatele eluseikadele nii soe ja siiras oskab olla. Väga paljudel sellist oskust ei ole. Juhanil aga küll.
Kaarma vallas Endla külas ilmavalgust näinud Juhan Veel sündis oma sõnul hullul aastal. “Kui ma titt olin, lendasid Vene lennukid ikka üle maja – käisid Soomet pommitamas, seda ema mulle mainis,” räägib Juhan köögiaknast õue kiigates. Isa ta ei mäleta.
“Nagu öeldakse, saarlased on eluaeg roosamad olnud kui muu Eestimaa, ja mul on väga kahju, et ma ei saanud isa käest küsida, mis teda ajendas venelaste poolele minema ja jääma. Kuidas ta sai reeta Eesti riigi?” on Juhan pisut pettunud. Oma ema kiidab ta aga taevani. “23-aastaselt jäi ta kolme väikese lapsega üksi. Olen mõelnud, et kuidas ta küll jõudis,” mõtiskleb ta.
Valusad mälestuskillud
1944. aastal põles Juhani sünnikodu maha – sakslane lasi selle leekkuuliga põlema. Juhani ema nägi köögiaknast, et tuli oli räästas. Võttis ämbri, et kaevust vett pumpama minna, kuid sakslane tuli, võttis ämbri käest, ütles: “Gut, gut!”, ja nii ta läks. Samal päeval põles maha ka ema sünnikodu Tahulas. Selle lasid pealetungivad venelased põlema.
Päikseline ilm oli, Juhani vanaema käis toast tuppa ja nägi maja varju pealt, et suitsuklombid tõusevad taevasse. Majast tormati sauna juures asuvasse paargusse varju.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
kui isa saanks vastata, mis teda ajendas venelaste poolele minema ja jääma, siis ilmselt räägiks ta sellest, et 1939 a tuli kogu teave ajalehtedest ja raadiost:
– sellest, et EW president K.Päts (kelle valimine presidendiks 24. aprill 1938 a oli kõike muud kui demokraatlik) koos Sõjavägede ülemjuhataja J. Laidoner’iga andsid pidulikult, püssipauguta (eelnevalt elanikkonnalt relvad kokkukorjanud) sõbralikult üle NL’ule. Eks isa pidas neid Eesti sõpradeks;
– kas isa oleks pidanud jääma sakslaste solgutada?, Eestimaad koos sakslastega vabastama? sakslastel aitama Eestimaa talusi põletama? kas teadis isa, kes on sõber või vaenlane? tegelikult olid vaenlased nii venelased kui sakslased…;
– kas Juhan Veel on kindel, et EW ’is oleks ta majanduslikel põhjustel saanud minna kõrgkooli (TPI) haridust omandama?
– keegi ei tea kuidas oleks elu läinud kui ajalugu oleks teisiti, kuid täna on Juhan Veel hea tervise juures, haritud ja avara silmaringiga pensionäär. Virisemiseks pole ilmselt põhjust ning see, mis pole tapnud on ilmselt rikastanud.
Milline see koledatest eluseikadest koosnev elu oli, loeme kindlasti suure huviga…
My name is BOND…JAMES BOND..AND I WEAR BALTMAN!