17 aastat tagasi arutati Saare maakohtus Läänemaa vabatahtliku jäägrikompanii instruktori Lembit Tõnsi süüasja.
Meest süüdistati selles, et ta oli 6. novembril 1993. a Kuressaares Skala-nimelises lõbustusasutuses ähvardanud üht meest relvaga ja löönud teda koguni püstoliga näkku (tekitades nõndamoodi kerge kehavigastuse) ning ähvardanud peale selle ka politseiametnikku, keda oli koguni üritanud läbi kongiukse ava lipsust haarates kägistada. See pealtnäha tavaline baarikaklus, millel polnud ju ka erilisi hulle tagajärgi, tekitas aga üleriigilise vastukaja.
Ametlikult oli süüdistusse kirja pandud kriminaalkoodeksi paragrahvi 195 lõige 3 ehk siis eriti kuritahtlik huligaansus (tulirelvaga ähvardamine) ning paragrahv 182 – vastuhakk võimu esindajatele. Esimese süüdistuspunkti järgi saanuks meest karistada 1–7-aastase vabadusekaotusega, teise järgi rahatrahvi, aresti või kuni 5-aastase vabadusekaotusega.
Oma aja kangelased
Jäägrid olid tol ajal kuum teema, pahad poisid, kellele mingil seletamatul põhjusel tuli koht kätte näidata. Enne kohtuistungit tuli isegi kohtunik Kristel Pedassaarel ajalehele Oma Saar kinnitada, et mingeid ähvardusi nende töötajatele seoses kohtuistungiga tehtud ei ole.
Kui enamik jäägritega seotut kulges trajektooril Pullapää–Keila–Tallinn (ja ka Paldiski), siis Saaremaa, mis kuulu järgi olnud maffiameeste “puhkerajoon”, kaardile toomine oli suhteliselt ootamatu. Ja tekitas siinses vaikses provintsis elevust. Kohtusaal oli kaks päeva rahvast puupüsti täis ning kohati oli kohtunikul raskusi saalis valitsevat melu vaigistada. Lembit Tõnsil oli muide kaks kaitsjat – vandeadvokaat Jaan Tedder ja ühiskondlik kaitsja Hillar Mardo. Olgu remargina öeldud, et tegemist oli sellesama Mardoga, kes 1999. aastal jäljetult kadunuks jäi.
Kindlasti tuleb selguse huvides öelda, et Tõnsi kohtuasi Kuressaares oli vaid üks lüli ketis, mille tagamaad olid palju suuremad ja mille suurim sündmus oli kahtlemata jäägrite saatmine Paldiskisse, mis tol ajal oli veel vene sõjaväe linn ning olnuks suur tõenäosus, et kui jäägrid oleksid käsku täitnud, vallandanuks see kodusõja.
Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Jah, ei ole midagi uut ka 17 aastat hiljem.
Kirjutises on paljud nimed rasvaselt esile toodud aga nagu ka samasisulises kirjutises aastal 1994 minnakse sujuvalt üle ühest nüansist, mis asja juures oli määrava tähtsusega:
“…
Mees, keda Tõns väidetavalt baaris püstoliga lõi, oli kirjutanud kohule avalduse, milles teatas, et tal Tõnsi vastu mingeid pretensioone ei ole, ja palus tühistada uurija määruse, millega ta oli arvatud kannatanuks. Samuti palus ta lugeda kehtetuks oma esialgse tunnistuse 15.novembrist 1993.
…”
Erinevalt Hillar Mardost ei ole see “mees” aga mitte jäljetult kadunud vaid korduvalt edukalt kandideerinud kohalikel valimistel ja korduvalt eksponeeritud nii Saarte Hääle, kui ka Meie Maa vahendusel.
Aga mis siis ikka – ootame veel 17 aasta – ehk siis see “mees” seletab lahti oma käitumise tagamaad.
Kui aga ilkuda, siis siseministrile võib nüüd julgelt soovitada lipsu kandmist. See, et ta väidab, et tal tekib lipsuskandmisel poomistunne – see on luulu tema peas ja see on nüüd kohtus tõestatud.