Naine riiklikul ülesehitamistööl

Naine riiklikul ülesehitamistööl

 

Läinud pühapäeval tähistati omaaegse tuntuima Kuressaare naistegelase Marie Laurits-Bondartschuki 120. sünniaastapäeva. Avaldame täna arvamusloo, mis esimest korda ilmus ajakirjas Kaitse Kodu! 1930. aastal ning mis pole oma aktuaalsust kaotanud ka enam kui 80 aastat hiljem.

Naise kõige tähtsam ülesanne on kasvatus. Kogu rahva tulevik, meie riigi edaspidine saatus ja olemasolu, edasielamise võimalus on usaldatud Eesti naise kätesse. Millist inimest ema oma lapses soovib näha, selline peab ta ka ise olema, seisab ju naine, ema, oma perekonnale kõige lähemal ja võib mõjutada ümbruskonda.

Ei tohi unustada, et eriti ema kohus on kasvatada riigitruid kodanikke, kes oleksid kasulikud ühiskonnale, ja istutada lapse hinge sügavamat armastust kodumaa vastu, ohvrimeelsust, kohusetunnet ja rahvuslikku iseteadvust.

Juba varakult arendatagu lapses teadlikku tööarmastajat, üheõiguslikku ja üheväärtuslikku inimest inimkonnas, kel on kindel iseloom, aateküllane elusiht ja keda iga tuulepuhang ei murra. Praegune olukord nõuab spetsialiste ja ettevalmistatud inimesi igal alal.

Elu läheb edasi kiires tempos, võitlus olemasolu jätkamise võimaluse pärast suureneb, seepärast on vaja maast madalast lapsele valgustada teid igasugustele praktilistele tööaladele, mis teda majanduslikult kindlustaksid edaspidises elus; sest lõtvu, eluvõõraid ja selgroota kodanikke ei vaja meie riik ega ühiskond.

Nagu naine on oma perekonna heaks vaimuks ja kodu hingestajaks, teeb meie kõrval seltskonnatööd, nii on tema kaasabi äärmiselt vajaline ka riiklikus ja kodukaitse töös.

Sagedasti kalduvad seltskonna ja riigielu juhtivad tegelased liig parteiliseks minema. Erakonna huvid ähvardavad viia meie riigi ja rahva elu killunemisele. Unustatakse tihtipeale üksteise materdamise hoos Eestit ennast, Eesti kodu ja iseseisvust. Olles süvenenud väiklasse võimuhaaramise tuhinasse oma partei meestele lõhutakse ja kistakse maha mõndki vaevaga ülesehitatud üleriikliku tähtsusega tööd; seda kõike väiklase jonni ja erakonnahuvide pärast.

Igapäev näeme ainult kakelusi ja üksteist poriga pildumisi neilt valitud meestelt, kellele rahvas kinkis oma usalduse ja kelle saatis seadusandlikule tööle. Ilusad ettevõtted ja head algatused salatakse maha ainult seepärast, et vastasrühm ettepanekuga esines. Kui palju aga selliste vaidlustega asjata aega raisatakse, lahkhelisid sünnitatakse, rahva usaldust kuritarvitatakse, energiat mitte-millegi peale kulutatakse, ning kui palju töö, kiire ja hädatarviline riiklik ülesehitamistöö aina seisab!

Naised ei tohiks sarnaste väärnähtuste juures kuidagi jääda passiivseks, peaksid kasutama oma õigusi ja nõudma väliselu juhtimise tööd, sest on tõsiasi, et seal, kus naised valitsusasutustes töötavad kaasa ühes meestega, asju palju korralikumalt aetakse ja tööd tehakse intensiivsemalt. Keegi ei tule aga pakkuma naistele soodsaid võimalusi, nad peavad ise parajal ajal ja kohal tõstma häält ja endid mitte laskma kõrvale tõugata.

Töö on juba ammu naistele selleks õigust annud – ning töö ootab. Naised, igaüks meist on kutsutud riiklikule ülesehitamis- ja korraldustööle; seal, kus töö kõikjal on kihamas, on igaühel oma kohused täita. Ei tohiks olla meie seas loidust ja sissejuurdunud ükskõiksust, tuleb anduda täie jõu ja innuga kodu kaunistamisele, et kõik, kellele Eesti kodu on kallis, võiksid vastu vaadata helgemale, paremale ja päikeseküllalisemale tulevikule.

KOMMENTAAR
Urve Tiidus
riigikogu liige
Iseseisev Eesti riik oli siis kõigest 12 aastat vana, kui naiskodukaitse Saaremaa juht Marie Laurits-Bondartschuk kirjutas eesti naise missioonist perekonnas ja ühiskonnas. Nii lootusrikka ja samas nii tänapäevaselt kõlava teksti sai kirjutada üks tark naine. Oletagem, et Marie saaks vaadata tänapäeva Eesti elu. Mis teda rõõmustaks, mis jahmataks?

“Naiste kõige tähtsam ülesanne on kasvatus,” ütles naiskodukaitse juht 81 aastat tagasi. Täpselt nii on läinud. Laste sünnitamine oli, on ja jääb naiste rolliks. Aga ka kasvatustöö on selle aja jooksul järjest rohkem naiste õlgadele veerenud, nii kodus, lasteaias kui ka koolis tegelevad laste kasvatamisega rohkem naised kui mehed. See pole etteheide ühelegi mehele, elu lihtsalt on selline. Iseküsimus on, kas tänapäeva emadel jääb piisavalt aega lastekasvatamise tähtsa ülesande jaoks, kui elu sunnib naisi võtma üha rohkem ka töökohustusi.

Kuna lapsed kasvavad enamasti eeskujude najal, siis tõenäoliselt pälviksime Marielt mureliku küsimuse, kas teil, emad ja isad, on ikka piisavalt võimalusi ja soovi, et veeta aega ja tegutseda koos oma lastega, et “lapsed oskaksid seada aateküllaseid elusihte ja saaksid hakkama, kui võitlus olemasolu jätkamise võimaluse pärast suureneb”. Vaat sellele Marie küsimusele peaks vastus olema jah.

Parim osa Marie artiklis on muidugi omaaegsete poliitiliste nägeluste kirjeldus. Küllap oleks Marie jahmunud, et “kakelused ja üksteise poriga pildumine ja lahkhelid” pole ka tänaseks kadunud kodumaa paremate poegade seast. Ikka “raisatakse aega ja energiat väiklasele jonnile, üksteise materdamise hoos unustatakse Eestit ennast”. Selle erinevusega, et tänapäeval on nende nähtuste nimed arvamuste paljusus, sõnavabadus ja avatud demokraatlik diskussioon. Kakeluste stiil ja laad on muidugi lastetoa ja kultuuri küsimus. Ehk siis Marie järgi kasvatuse ja muidugi jälle naiste küsimus.

Soolise võrdõiguslikkuse eestseisjatele ütleks Marie ilmselt ka täna otsekoheselt: “Keegi ei tule pakkuma naistele soodsaid võimalusi, nad peavad ise parajal ajal ja kohal tõstma häält ja endid mitte laskma kõrvale tõugata.” See mõtteavaldus töötaks küll sookvootide pooldajate vastu, kuid on üks maalähedane arvamus, mis toimib Eesti ühiskonnas veel üsna pikalt.

Kas peaksime tundma pärast 81 aasta vanuse artikli lugemist lohutust, et suures plaanis kordub siin elus kõik? Või hoopis tuska, et ponnistustest hoolimata ei ole siin ilmas midagi uut? Nii seda kui teist. Kõige parem on vaadata naiste ja meeste rollile läbi huumoriprisma – naised peavad tegema kõike meestest kaks korda paremini ja ka siis arvatakse neist ainult pooltki nii hästi kui meestest. Tõsi, see tarkusetera kuulub hoopis ühele inglasele.

Print Friendly, PDF & Email