Jalgrattaluba ja -kiivrit on vaja lapsele, mitte politseionule (3)

Kevad on käes ja kohal on ka kevadekuulutajad. Kevadekuulutajad tänavapildis on ka jalgratturid, nii väikesed kui ka suured. Kas aga kõik on valmis sõiduteedel liiklema?

Nii mõnelegi võib tulla üllatusena, kui öelda, et tänapäeval peab 10–15-aastastel ratturitel olema juhiluba. Milleks, imestatakse. Küsiksin aga vastu, miks on autojuhil luba vaja. Seda peetakse ju elementaarseks. Mis juhtuks siis, kui kõik sõidaksid ringi ja ei teaks liiklusreeglitest midagi? Kas te kujutaksite seda pilti ette? Ikka on ju nii, et see, kellel on auto, ei lähe ju sõitma juhiloata, ratta puhul peetakse seda aga millegipärast loomulikuks.

Liiklusseadus ütleb nii, et 10–15-aastastel peab olema jalgratta juhiluba. Enne, kui neid ei ole, sõiduteele sõitma minna ei tohi. See võrduks autojuhiga, kes ei tea liiklusreeglitest midagi, läheb lihtsalt ja sõidab. Jalgrattur on ikkagi esimene juht.

Lapsevanem peaks koos lapsega uurima, kas koolis viiakse jalgrattajuhi koolitust läbi. Seadus lubab ka lapsevanemal lapse eksamiks ise ette valmistada. Maanteeameti kodulehel on üleval nii jalgratturi testid kui ka jalgrattaraamat ja kui on väga suur soov, on võimalik ka minu käest maanteeametist tellida jalgratturi töövihik, et lapsega need materjalid läbi töötada. Samuti olen valmis jagama suuniseid ja näpunäiteid, millele tuleks tähelepanu pöörata.

Kõigepealt peaks lapsele selgeks tegema ohuolukorrad ja kus need tekivad. Seda tuleks teha mitte paberil, vaid reaalselt liikluses. Seda ei saa ka õpetaja teha, sest tal ei ole selleks paraku aega – tunni ja kümne õpilasega seda lihtsalt teha ei jõua. Reaalsed ohuolukorrad tuleks ikka lapsevanematel oma lastele selgeks teha.

Mida õpid noores eas…

Kui öeldakse, et laps hakkab abstraktselt mõtlema alles 11-aastaselt, siis jalgratturi koolitus jääb aega, mil laps veel üldistusi teha ei oska. Tema jaoks on pilt üks ja reaalsus teine, ta ei pane neid kokku. Kahjuks on enamasti meie liikluskoolituses käinud nii, et lastele on testid ette visatud ja laps õpib valikvastustest pähe need õiged – ta võib testivastuseid öelda une pealt. Aga asja olemusest ta aru ei saa.

Kui laps on jõudnud kolmandasse klassi, kus rattakoolitus algab, siis võiks vanem juba ka vaadata, mis määral ja mida õpetatakse. On ju nii, et kõik hoiakud, harjumused ja suhtumised tulevad lapsepõlvest ning jäävad elu lõpuni, neid on hullupööra raske ümber kasvatada.

Jalgratturi koolitus on tulevase autojuhi baas või vundament. Kuidas seal antakse edasi suhtumisi, kuidas laps õpib nägema ohuolukordi ja neid tajuma, nii oskab ta neid ka autojuhina näha. Kas või see, miks noored satuvad õnnetustesse. Nad ei taju ohuolukordi, nende baasõpe on olnud puudulik.

Lapsega koos võib n-ö õppesõitu minna. Uus liiklusseadus lubab, et 8-aastase lapsega võib lapsevanem sõiduteel koos sõita. Soovitaksin sel juhul lasta lapsel ees sõita, sest taga ei näe, mida ta teeb.

Tegelikult on selline lugu, et iga omavalitsus peab tagama selle, et tema haldusterritooriumil toimuks rattasõidu koolitus ja oleks võimalik lastel juhilube saada. Samuti peab omavalitsus seda kõike rahastama. Praegu on seis selles osas nukker, sest enamik õpetajaid on puhtast entusiasmist ja vabast ajast seda teinud, neile selle töö eest üldjuhul ei maksta. Aga see ei ole normaalne.

Kui paljud täiskasvanud ei saa aru sellest, et rattaga sõites peavad ka nemad liikluseeskirja täitma, siis võib öelda, et nad lihtsalt ei ole selleks õpetust saanud.

Kiiver – ratturi turva-varustus

Uue liiklusseaduse järgi on ka kohustuslik kuni 16-aastastel jalgratturitel kanda kiivrit. Kohustuslik on see ka lapsele, kes istub ratta turvatoolis. Kui tõmmata paralleele autoga, siis on kiiver ju jalgratturi turvavarustus – see on sama, nagu autos on turvavöö turvavarustus. Kui me ei harjuta lapsele külge seda harjumust, et iga sõiduga kaasneb ka turvavarustuse kasutamine, siis võib hiljem olla raske seda selgeks saada.

Käin praegu koolides palju rääkimas lastega ja tuleb välja, et tagaistmel ikka turvavööd kinni ei panda, samuti lühikestel sõitudel. Kui võtta aga meie noored, kes pidumeeleolus ikka arvavad, et teevad autoga vaid mõne lühikese otsa, siis mõnikord kujunevad need “otsad” väga pikaks ja tagajärjed on väga drastilised. Ikka algab ju kõik lapsepõlvest.

Tavaliselt arvatakse ka, et kui kukkudes pea katki ei lähe, pole sellest mõtet numbrit teha. Sellele aga ei mõelda, et me ei tea, mis toimub pea sees. Lastehaigla taastusravi osakonna arstid räägivad aga, et füüsilised haavad kasvavad kinni, võib-olla armid jäävad, aga pärast tulevad neil õpilastel, kes on trauma üle elanud, õpiraskused või väsimus, ja see võib nii olla ka kerge peapõrutuse korral.

Tahan lapsevanematele südamele panna, et juhiluba ja kiivrit ei ole teie lastel vaja mitte politsei pärast, vaid ikka nende endi pärast. On öeldud, et väärtused on need, mille jaoks meil on aega. Kui seda mõelda, siis kas meil on laste jaoks aega, kas nad on meie jaoks väärtus? Me poeme ju tihti selle taha, et meil ei ole aega lastega tegeleda, seletada neid olukordi.

Maiu Välbe
maanteeameti Lääne regiooni liiklusohutuse spetsialist