Lasteaiakohtade kättesaadavus tekitab aeg-ajalt küsimusi: ühelt poolt on omavalitsusel olemas kohustus ja teisalt lapsevanematel õigused küsida ja ka teenust oma lapsele saada.
Võib öelda, et praeguse seisuga on Kuressaare linnas probleeme vaid nende lastega, kes on sündinud 2010. aastal ja hiljem ning on nooremad kui kaheaastased ning kelle vanemad on avaldanud soovi laps lasteaeda tuua keset õppeaastat – olgu siis jaanuaris või veebruaris. Selliseid lapsi on umbes 40, kellele koha leidmisega me tegeleme.
Kuna me kõikide laste osas ei tea veel rühmade vahelisi liikumisi, hakkab nüüd enam-vähem selgeks saama lasteaiapikenduse saajate hulk. Oleme kõik “praod”, mis kuhugi on tekkinud, ära kasutanud. Seda ei tohiks karta, et meil oleks kuskil pooltühi nimekiri ja et me sinna lapsi lihtsalt juurde ei võta. Lasteaiad on meie ühine rikkus ja võimalus. See tähendab ka seda, et tegemist ei ole ainult ühe inimese õigusega, sest selle õiguse kasutamine mõjutab ka teisi inimesi.
Meie viimase aja, eriti viimase õppeaasta pilt näitab seda, et meil on lasteaias murettekitavalt palju neid lapsi, kelle lasteaia kohakasutus on väike. Kui räägitakse, et lasteaiakohta on väga raske saada, võib öelda, et lasteaiakohta küsitakse enamjaolt väga väikesele lapsele ja kohakasutuse osas ei mõelda sellele, mida see tähendab. Ühelt poolt näeme me liiga palju puudumisi, teisalt aga järjekorda.
Pere valik
Meie lasteaedades on ka neid lapsi, kelle ema on väiksema lapsega veel lapsehoolduspuhkusel ja vanemad lapsed on alles sõimerühmas. On ilmselge, et sõimerühma tulnud laps võib lasteaiast saada mingisuguseid haigusi, laps jäetakse väga sageli koju, mis on ka täiesti õige ja mõistlik valik, kuid minu arvates peaks siinkohal tõsiselt järele mõtlema, kas päris pisikesele lapsele ikka on lasteaiakohta vaja ja kas seda kohta kasutatakse.
Tegelikult, olgem ausad, on kuni 3-aastasele lapsele ikka oma kodune keskkond kõige õigem ja parem. Lapsel on ka õigus oma emale ja isale. Kui ma vaatan, kes meil järjekorras on ja kellele meil hetkel ei ole võimalust lasteaiakohta pakkuda, siis on need lapsed, kes on sündinud alates jaanuarist 2010. Need on lapsed, kes on viimase paari-kolme kuu jooksul aastaseks saanud. Nad on ikka tegelikult väga tillukesed – nad on alles käima hakanud, nende eneseteenindusoskused on äärmiselt väikesed.
Nad vajavad veel sõna otseses mõttes kõige lähemat abi ja tuge oma toimingutes. On ju selge, et riik maksab emapalka teatud perioodi jooksul, aga see ei tähenda, et riik kohustaks ema kohe pooleteiseaastase lapse kõrvalt tööle tulema. See on perekonna valik, mida tehakse, mis ja kuidas millisesse ritta seatakse.
Keset õppeaastat uusi kohti ei tule
Ma väga tahaks loota, et väärtusskaala nihkuks ikka natuke rohkem laste kasuks. Kindlasti ei peaks arvama, et lapse sünd peres ei tähenda midagi. See on üsna karm öelda, aga mis siis inimeste jaoks need olulised asjad on? Need on ju meie oma lapsed. Võiks ehk mõelda, et see on aeg, mis me oma lastele anname või millest me oma lapse ilma jätame.
On veel üks asi, millest inimestel on raske aru saada – see on see, et lasteaia töötsükkel on sarnane kooliga. Kevadel läheb üks seltskond lapsi lasteaiast kooli ja nende asemele saab siis võtta uued lapsed. Jaanuaris, keset õppeaastat, ei teki lasteaeda kohti juurde. Siin on vaid selline võimalus, et kas see koht on olnud sügisest peale vaba või on keegi oma kohast loobunud – kas siis laps ei ole lasteaias harjunud või on vanaema ta hoida võtnud. Mõned kohad tekivad ka siis, kui inimesed kuhugi mujale kolivad.
Paraku oleme me koolitsüklis kinni ja üldjuhul pole võimalik lapsi 12 kuud aastas vastu võtta. Meil on olnud ka juhuseid, kus meil on olnud võimalik lapsele kohta hoida ja siis on selgunud, et jaanuaris on siiski ilmad külmad, veebruaris on laps ikka veel liiga väike ja märtsis on koolivaheaeg, kui hästi veel tulla ei tahetagi. Seetõttu ootamegi uusi lapsi lasteaeda septembris-oktoobris.
Omavalitsus loeb
Kuressaare oludes ei ole vaja oma last siiski ka ebamõistlikult vara lasteaiajärjekorda panna, kui last ei ole päriselt plaanitud veel lasteaeda tuua. Kõik Kuressaare linna ja Kaarma valla lapsed oleme me saanud aiarühmadesse vastu võtta, samuti sõimerühma vanemad lapsed, alates siis teisest eluaastast. Järjekord on praegu kõige väiksemate osas. Lasteaiakoha ootamine võib tähendada üks aasta ootamist, mitte kauem.
Me ei saa aga vastu võtta teiste omavalitsuste lapsi. Kindlasti on inimese vaba valik, millise omavalitsuse registris ta olla soovib, aga selle kaudu annab inimene ka sõnumi, milliselt omavalitsuselt soovib ta avalikke teenuseid saada, n-ö riigi ja omavalitsusega suhelda. Kui inimene on Kärla või Tallinna elanikeregistris, siis nii ongi. Registri järgi saame ka meie oma planeerimisotsuseid teha – kuigi lasteaiakohtade planeerimine on väga raske toiming.
Pere lapsed koos
Kuressaare linnas on olnud esimeseks prioriteediks lasteaiakohtade tagamine, mis tähendab ka seda, et tegime Rohu tänava lasteaeda kaks aastat tagasi täiendava sõimerühma. See tähendab aga seda, et samas lasteaiamajas ei saa me neile lastele lasteaiakohta tagada, aga me tagame selle aiarühma koha Kuressaare linnas.
Vanemal on olnud õigus ka oma eelistusi ritta panna, aga paraku on majade suurus see asi, mida me ei saa oluliselt muuta, samuti nende asukoht. Pargi lasteaed on väike, Tuulte Roosi lasteaed on väike, Ida-Niidu lasteaed on ja jääb Õie tänavale jne. Selles mõttes tuleb leppida paratamatusega, et kõik ei saa oma esimese eelistuse järgset valikut teha.
Kui nüüd vabariigi valitsuse tasemel pandi koalitsioonileppesse, et ühe pere lapsed peaksid saama käia ühes lasteaias, siis meie oleme siin Kuressaares võtnud seda nii enesestmõistetava asjana, et ei ole seda mingi erilise saavutusena afišeerinudki.
Rohu lasteaia juures töötab meil ka poolepäevarühm, kus ei olegi lõunauinakuvõimalust. Kui me vaatame seda, kuidas seda kasutatakse, siis on palju lapsi, kes ka tavalisest sõimerühmast viiakse ära enne magamaminekut. Kui küsida, miks see poolepäevarühm maksab sama palju kui täispäeva oma, siis on vastus praegu selline, et lasteaia kohatasu suurus on volikogu pädevuses ja Kuressaares ei ole siin erisusi sätestatud. Siingi peame mõtlema, kus need piirid on, ja igal tasul on lisaks finantsvahenditele ka teatud distsipliinipool.
Õilme Salumäe
Kuressaare linna haridusnõunik
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kui hädasid on nii palju, siis oleks mõistlikum lapsesaamine veits edasi lükata.
Mida see muudab? Pole võrreldavgi praegune aeg ja mitmekümne aasta tagune aeg.
Ainus häda ongi, et lasteaiakohta pole. Mis edasilükkamine oleks andnud? Ega tulevikus lapsed rahata kasva ja lasteaiakoht on edaspidi vast veelgi küsitavam, sest praegu ju sündivus tasapisi tõusuteel:)
(Tsitaat)Tegelikult, olgem ausad, on kuni 3-aastasele lapsele ikka oma kodune keskkond kõige õigem ja parem. Lapsel on ka õigus oma emale ja isale.(Tsitaadi lõpp)
Väga õige, pr Salumäe – lapsel on õigus nii emale kui isale.
Ei ole see aasta esimene, kui lastaiakohta soovitakse ka pooleteistaastastele. Linnavalitsus on EPT lasteaia sulgemisest saati rääkinud alati, et meil ei ole kohtadega probleemi ja kõik soovijad on koha saanud. Kui pere on last planeerides arvestanud, et pikka kodusmõnulemist lapsega paraku lubada ei saa ja vanemapalga lõppedes tahab ema tööle asuda. Kõigepealt veab linn neid peresid alt, teatades nüüd, kui lapsed juba olemas ja ema vaim valmis tööle minema, et teile siiski kohta pole ja nüüd siis veel selline jutt takkapihta, nagu oleksid need vanemad mõtlematud ja vastutustundetud, pannes lapse liiga vara aeda. Lapsed ei ela õhust ja armastusest. Väga tore, kui ühel vanemal on selline pirakas sissetulek, et võimaldab teisel vanemal ilma sissetulekuta lapsega kodus olla. Aga kui sellist sissetulekut ei ole? Juhin nüüd uuesti tähelepanu teie sõnadele, et lapsel on õigus emale JA isale – antud olukord sunnib aga need isad topelt tööd lahmima, haigeksjäämist endale lubamata ja neil lastel ei ole tegelikult kodus toredat isa. Ja kui polegi võimalust topelt tööd rügada, on pere lihtsalt väga raskes majanduslikus olukorras (ka selle pere teised lapsed). Ja see majanduslik olukord on sel juhul raske veel ka järgmisel aastal, sest aasta jooksul on kõik kulutused, mis vähegi võimalik, lükatud edasi järgmisse aastasse. Kahju, et hulk peresid on sellisesse olukorda sattunud. Ei lähe see väikelapse ema sellepärast tööle, et suur tööleminekuisu on. Ikka vajadus sunnib.
Rääkides sellest, et kohakasutus on väike – no see on ju ette teada ja paratamatu. Esimene lasteaiaaasta on kohanemise aasta lapsele, olgu ta poolteist või kaks – ikka ta on haigustele vastuvõtlik ja kui siis laps jäetakse tihti koju on ju seegi lapse huvides. See on paratamatu ja seda ei saa ka kuidagi vanematele pahaks panna.
See on absurdne olukord, paljudel emadel on õppelaenud ja veel teisigi finantskohustusi kaelas, et üldse lapsele elementaarseid kasvutingimusi tagada, mida tuleb igakuiselt tasuda, ma arvan, et ükski ema ei tahaks peale lapse 1,5 a saamiseni tööle minna ja oleks lapsega ilusti kodus, kuid finantskohustused nõuavad täitmist. Paarkümmend aastat tagasi selliseid kohustusi ei olnud! Kuidas see nüüd oligi, et see vaitsus kes õlle hinda tõstab, ei püsi kaua, e. see valitsus kes ei suuda lasteaiakohti lastele tagada, ei püsi võimul kuigi kaua!