Tellitud lugu vol. 4 (12)

See arvamuslugu räägib Orissaarest.
Orissaare vallavanema Aarne Põlluääre umbusaldamine sai lõpu eelmisel neljapäeval. Mina, kes ma suures osas juhuse tahtel üle kuu aja tagasi selle teema endale kajastamiseks sain, lootsin, et sellega lõppeb ka tüli ja üksteise materdamine Orissaares.

Vallavanem Põlluäärega sai veel pärast istungit paar sõna juttu puhutud ja kinnitasin ka tema pärimise peale, et isiklikke erimeelsusi pole. Pole üldse mingeid erimeelsusi. Ajakirjanik tegi kuu aja jooksul lihtsalt oma tööd.

Miks Raul tegi?

Kui neljapäeval umbusaldamise artiklile punkti panin, siis uskusin, et teema on lõppenud. Kuigi tahtmine vastata Orissaare perearsti Elo Lemberi volikogus peetud kõnes õhku visatud süüdistusele oli suur. Tema sõnum oli see, et Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni on kallutatud ja seda ka Orissaare teema käsitlemisel. Aga arvasin, et las olla. Inimesel emotsioonid laes ja siis öeldakse ikka vahel karmilt.

Lisaks pakkusin veel kohalikele pensionäridele, kes samuti avaldasid minu aadressil avalikult oma pettumust (volikogu esimees sai sõnasabast kinni ja katkestas siinkohal sõnavõtu – R. V.), et ma võin hea meelega mõnele nende kogunemisele rääkima tulla, kuidas see teema arenes.

Ei võtnud nemadki pakkumisest otseselt kinni. Miks pidanukski. Mäss oli maha surutud. Kui inimesed üksteist vallavanema ametisse jäämise puhul kirglikult kallistama hakkavad, siis tuleb tõdeda, et nad on ikka hingega asja juures.

Siiski kerkis teema taas üles Saarte Hääle kommentaariumis. Huvitaval kombel hoopis aprillinalja juures, mis samuti puudutas Orissaaret. Seal ei olnud eriti sisulist juttu, arutati minu isiku ja tegemiste üle. Eile ilmus sellesama neljapäevase loo juurde üks kurjatooniline kommentaar.

Tsiteerin: “Kõik ju vallas, Saaremaal ja üle Eesti teavad, et Saarte Hääle Raul Vinni on opositsioonist paari inimese käepikendus, kes teadlikult meediavahendi kaudu püüab rahvale kujundada väärat (loe: halvustavat ja tegelikkusele mitte vastavat) pilti koalitsioonist, Aarne Põlluäärest, perek Nurjast ja teistest lugupeetud vallakodanikest, kes seisavad hea valla ja ühiskondlike asjade eest, mitte oma isiklike huvide eest!”

Siinkohal hakkas kommentaator, kes nimetab ennast “Orissaare valla Terve mõistuse esindajaks” rääkima sellest, kuidas laupäeval oli Orissaare artikkel Saarte Hääle kodulehel esilehelt maha võetud. Ja lõpus oli ka küsimus: “Raul, miks Sa nii tegid?”

Mõtlesin, et kui juba küsitakse, siis tuleb vastata. Kuna kommentaatoril ei olnud nii palju julgust, et oma kontakt juurde lisada, siis vastangi nüüd siin. Aga vastan veidi laiemalt, kui vaid see kodulehe teema.

Esimene vastus on lihtne. Ma polegi midagi teinud. Kodulehe eest ma ei vastuta, kuid teades veidi kodulehe toimimise süsteemi, siis pole midagi imestada, et see laupäeval esilehelt kadus. Sest laupäevased uudised tulid peale. Lihtne vastus.

Kuidas lugu elas

Pole vist mõtet hakata tõestama seda, et ma pole kaamel. Panen siia kirja parem selle, kuidas Orissaare lugu oma elu elama hakkas ja elas. Teema saigi alguse nii, et oma igapäevasel avalike registrite läbivaatamisel avastas Andres Sepp õiguskantsleri registrist Orissaare vallavanema kirja.

Karm kiri oli. Selge see, et leht ei jäta kahe silma vahele seda, kui vallavanem oma ülemusi (mida volikogu ka on – R. V.) nimeliselt kritiseerib ja süüdistab. Juhtunuks see ükskõik millises vallas, oleks see teema lehes üles võetud. Ja juhuslikult oli just minul sel hetkel vähem tegemist ja sain ülesande teha kirjast kokkuvõte. Ma polnud seda vallavanemat enne oma silmaga näinudki, telefoni teel olime paar korda suhelnud.

Aardamite kodus olin ükskord käinud tegemas lugu nende elamisest ajakirjale Oma Kodu ja Krista Riigiga olin suhelnud sporditeemadel. Ja see on ka kõik.

Uudis sai kirjutatud. Loomulikult tõusis opositsioon tagajalgadele ja osa neist solvus ka isiklikult. Vähem on räägitud aga sellest, et ka koalitsioon sai tõsise ehmatuse osaliseks (polnud ka nemad kirjast teadlikud – R. V.) ja vallavanem kutsuti päris tõsiselt vaibale. Minu andmetel isegi mitu korda.

Sellest andis aimu ka see, et saatsin vallavanemale järgmine päev kirja, millele ta ei vastanud. Kuigi tavaliselt on ta kiire vastaja. Alles pärast sain väga usaldusväärsetest allikatest teada, et vallavanemal oli ajakirjandusega suhtlemine ära keelatud. Mõne aja pärast kutsus vallavanem mind Orissaarde. Küsimustele, mis talle saatsin, oli vastatud.

Rääkisime ka niisama ja elust-olust. Ka vallavanem kinnitas versiooni, et tegemist ongi puhtalt Aardami ja Riigi isikliku vaenuga tema vastu. Kuna Reformierakond ei olnud pärast valimisi nõus sellega, et nad tahtsid Raimu Aardamile saada suurt hüvitist ja Krista tarbeks garantiid seoses töökohaga spordihoones.

Siis ilmuski lugu vallavanemaga ja toimus volikogu istung. Vallavanem sai seal umbusaldusavalduse. Kuna vallavanem teatas volikogus, et ta avalikult ei vasta ja ajakirjanduse huvi ei soovi, siis kasutasin ma seal võimalust küsida, et kuidas selle kirjaga oli. Et kuidas keegi saab kirja kirjutada eraisikuna ja allkirja paneb vallavanemana.

Samuti tundsin ma huvi, mis rollis võtab volikogus sõna Margus Nurja. Teadsin vaid, et ta on olnud vallavalitsuse liikme kandidaat, kelle volikogu tagasi lükkas, ja et on volikogu ühe komisjoni lihtliige. Nurja keeldus minu küsimusele kohapeal vastamast. Kahe lausega vastatava küsimuse peale teatas ta hoopis, et ma võin talle homme külla tulla, kui ma tahan. Ei saanud mina aru, miks ta ei võinud kohe vastata.

Järgmiseks tuli taas kord avaliku registri kaudu välja kiri, kus volikogu esimees küsib, toetudes revisjonikomisjonile, maavanemalt õiguslikku hinnangut volikogus toimunud hääletuste kohta, mis puudutasid vallavalitsuse liikmeid. Ning kõige lõpuks tuli avalikuks (vallavalitsuselt küsitud teabenõude korras – R. V.) 43 allkirjaga toetuskiri vallavanemale. Ja siis volikogu istung, kus umbusaldushääletus läbi kukkus.

Mis puutub opositsiooni käepikenduseks olemisse, siis võin öelda, et kogu protsessi jooksul suhtlesin ma mõlema poole esindajatega. See on tavaline praktika. Ikka püütakse ajakirjanikku oma huvides valgustada. Kuid samas hoidsid nad ka kinni lubadustest, mis sidusid neid mujal. Näiteks kõlbab kas või see, et kui ma küsisin nii koalitsiooni kui ka opositsiooni käest, et kas saaks ka mulle näidata seda vallavanema vastust volinikele, siis seda nad mulle ei näidanud.

Viimaseks looks jäigi neljapäeval ilmunud artikkel. Kokkuvõtteks tuleb mõista, et igaüks vaatab asju oma mätta otsast. Koalitsioon oma ja opositsioon oma mätta. Mina pidin proovima nende vahelt läbi laveerida.

Ja mul oleks palve kommentaatoritele internetis. Keeraks nüüd oma kraanid kinni ja jätaks Orissaare teema. Või kui on sisulisi teemaarendusi, siis teeme seda oma nime all. Ning ma luban, et kui mulle makstakse Orissaare teema kajastamise eest jõulupreemiat, nagu kommentaarides arvatakse, siis ma annan selle Orissaare laste spordi heaks.