Valgevenes kõlas saare poiste laul (1)

Valgevenes kõlas saare poiste laul

Foto: Veikko Lehto

Märtsi keskel käis Saaremaa poistekoor külas oma ammustel sõpradel, Valgevene pealinna Minski 133. keskkooli poistekooril Solovuška. “Poistele meeldib reisida, see on hea motivaator,” ütles koorijuht Veikko Lehto.

Sõprussidemed said alguse ligi kümme aastat tagasi, kui Veikko otsis Narva poistekoori dirigendi Mihhail Gorjušini kaudu koorikontakte idapiiri tagant. “Tal oli palju sidemeid küll Moskvas, küll mujal endises N Liidus. Nii ma siis helistasingi Minski 133. keskkooli poistekoori dirigendile Andrei Kuntsevitšile ja küsisin, kas külla võib tulla. Me leidsime kiiresti ühise keele, külalislahked inimesed nagu nad on. Ma ise olen lapsest peale mänginud koos vene poistega ja vene keel on ka suus. Seepärast tunnen ma ennast vene keskkonnas paremini kui näiteks Saksamaal või kusagil ingliskeelses keskkonnas.”

Esimene sõit Minskisse sai teoks 2003. Tollest lauluseltskonnast on praegu veel rivis kaks poissi. Mihkel Lember oli kaasas seegi kord. “Pärast esimest külaskäiku oli võõrustajatel ülevaade meie koori tasemest olemas ja ka meie repertuaar äratas seal tõsist tähelepanu. See oli kardinaalselt teistsugune ja nende jaoks väga põnev.” Vastukülaskäigule tulid valgevenelased 2006. aastal.

Seekordsel reisil õnnestus Saaremaa poistel laulda kahel kontserdil, nii koolis korraldatud pidulikul koorigalal “Koorilaul ühendab” kui ka filharmoonia saalis korraldatud kooride abonementkontserdil “Laulavad poisid”. Mõlemal esines lisaks Saaremaa poistekoorile veel mitu koori.

“Meile kui kaugetele ja kallitele külalistele plaksutati ikka kõige valjemini,” muigas Lehto. “Me eristusime neist ikka päris tugevasti. Ega neid poistekoore seal väga palju ei olegi. Filharmoonias toimunud kontserdil esines tervelt üheksa koori. Tase ei ole väga kõrge, meie koor laulis paremini. Eestis on eliitkoorid omaette nähtus, meie kuulume siis n-ö keskklassi ja sellised keskklassi poistekoorid on ka need Minski omad.

Kui me käisime seal esimest korda, 2003. aastal, siis oli nende koor suurem kui meie oma. Meid oli toona 28 lauljat. Seekord oli meil laval kolmkümmend poissi ja meid oli rohkem kui võõrustajatel. Seal on praegu silmaga nähtav mõõn. Majanduslik olukord on neil seal keeruline ja ilmselt on üks asi, millelt vanemad kokku hoiavad, just laste huviharidus.

Arvati, et kui neil osalemine poistekooris tasuliseks muuta, laguneks see laiali. Meil makstakse Inspira huvikooli juures väikest kuumaksu ja häda pole midagi.” Lehto sõnul oli koori repertuaaris nn raudvara, selline lihtsam muusika, mis poistel alati hästi välja tuleb ja mis ka välismaa inimestele midagi pakub.

“Poisid võtsid end väga kokku ja tegid suurepärase muusikalise esituse, kuigi hääli polnud aega lahti laulda, vaatasime lava üle ja siis istusime ja kuulasime teiste laulmist. Meie saime lavale alles kontserdi lõpetuseks. Vastuvõtt oli väga südamlik, kuigi laulsime ainult eesti, soome ja inglise keeles. Seekord me vene laulu kavva ei võtnud, kuigi ühte sellist oleme aeg-ajalt laulnud.

Sealsed koorid laulavad ikka põhiliselt klassikat – Sviridovit, Kalinnikovi, ka rahvalaulude seadeid. Isamaaline sõnum on neile väga oluline. See hakkab muide silma ka linnapildis. Isamaalist kasvatust on tunda igal sammul. See on ilmselt riigi rida. Kuueteistaastaseks saamisel kingitakse kõigile paks raamat Valgevene ajaloost. Siin on koht, kus meiegi võiksime mõelda, kuidas oma isamaalist kasvatust paremini korraldada. Muidu lahustub meie uus põlvkond suures maailmas ära.”

Lehto ütles, et poistel pole tõrget vene keele vastu ega nõukogude mälestuse taaka. “Nemad on puhtad lehed ja pigem olid murelikud lapsevanemad. Seekord ööbisime koolimajas, mitte peredes, keeleprobleemi ei tekkinud. Poisid suhtlesid kohalike noortega inglise keeles.”

Poisid said näha ka Minski linna, kuigi ilm oli külm ja paiguti sadas lund. Käidi linnaekskursioonil, kahes suuremas kaubanduskeskuses ja uue rahvusraamatukogu katusel asuval vaateplatvormil, kust avanes hea vaade kogu linnale. Minsk on suurlinn, kus elab ikkagi 1,8 miljonit inimest. Poistele jättis võimsa mulje ajaloolis-kultuuriline kompleks Linija Stalina, omalaadne vabaõhumuuseum, mis rajati võidu 60. aastapäevaks ja kus sai sõjatehnikat näpuga katsuda (pildil) ja paukpadrunitega lasta. See oli muljetavaldav.

Veikko Lehto sõnul on Saaremaa poistekoor praegu stabiilses seisus. “Juba viimased viis aastat on lauljate arv jäänud paika kolmekümne viie juurde ja koos teise dirigendi Tiina Oksaga oleme suutnud seda taset hoida. Õnneks on meil esimese klassi ettevalmistuskoor Laululõvid, kuhu ma poisse kutsun. Mõned tahaksid ise tulla, aga kõik ei ole just suurepärased viisipidajad, paremad saavad siis edasi A-koori. Poistekoori tuleb ikka lauljaid valida, sest muidu ei oleks võimalik kvaliteetset muusikat teha. Siis juhtub nii, et neljahäälsus muutub enamhäälsuseks,” ütleb koorijuht Lehto.

Praegu tegeleb poistekoor ettevalmistustega koolinoorte laulupeoks ja 21. mail tuleb kooril oluline tähtpäev, 25. sünnipäev. “Loodame, et selleks puhuks koguneb palju endisi lauljaid ja tuleb tore pidu.”

Print Friendly, PDF & Email