Kellakeeramisest nii- ja naapidi (14)

Kellakeeramisest nii- ja naapidi

 

Suve- või talveajale üleminek on juba aastaid olnud üsna vastuoluline teema ja leiab tänaseni suurt kõlapinda. Vastavasisulisi arutlusi võib leida nii interneti foorumitest kui leheveergudelt. On nii poolt- kui ka vastuolijaid. Pean tunnistama, et mina isiklikult kuulun nende teiste hulka, sest kui ise olen suutnud seda veel mõistusega võtta, siis lastele on väga raske selgeks teha, miks nad peavad äkki tund aega varem ärkama.

Kellakeeramise mõju avaldub inimeseti erinevalt, kellele mõjub rohkem, kellele vähem, ja kindlasti on ka neid, kes suhtuvad sellesse suhteliselt ükskõikselt ja toimetavad oma igapäevatoimetamisi rahulikult edasi. Olen täheldanud, et suuremat mõju on märgata laste puhul. Näiteks lasteaeda või kooli minejatel on hommikune ärkamine raskem üsna mitme nädala jooksul ja väikelapsed on hommikuti ka virilamad.

Iga väiksemgi probleem, mis hommikul võib tekkida, lõppeb enamasti jonniga. Lasteaialapsed peavad neile arusaamatul põhjusel äkki tavapärasest tund aega varem sööma ja lõunauinakule minema ning nii jagubki seda jonni tihtipeale kogu päevaks. Lisaks eelnimetatule võib lastel kaduda söögiisu. Siin aitab vaid lapsevanema ja kasvatajate mõistev suhtumine. Laps peaks rohkem puhkama ja temaga tuleb rääkida tasakaalukalt.

Toob kahju tervisele

Enamikus teaduslikes uuringuis on jõudtud järeldusele, et tervisele teeb kellakeeramine pigem kahju. Ajakirjas BMC Physiology 2008. aastal avaldatud uuringu kohaselt kaasnevad kaks korda aastas toimuva elurütmi muutumisega, üleminekuga suve- või talveajale suure tõenäosusega stress ja unehäired, mis omakorda avaldavad negatiivset mõju meie meeleolule.

Selgus, et kui sügisese kellakeeramise järel kohanevad inimesed suhteliselt kergesti, siis kevadise kellakeeramise järel on inimestel suuri raskusi oma aktiivsuse viimisega varasemale ajale. See on eriti märgatav nn öökulli-tüüpi inimeste puhul. Teadlaste sõnul on kella keeramisest enim mõjutatud inimesed, kes on stressialtimad, aga ka need, kellel on diagnoositud depressioon või meeleoluhäireid.

Tartu ülikooli emeriitprofessor Selma Teesalu on väitnud, et elurütmi muutumine ei põhjusta mitte ainult unehäireid, stressi, töö- ja liiklusõnnetusi, vaid mõjub südamehaigetele ja diabeetikutele lausa laastavalt. Ta kirjutab: “Rootsis korraldatud uuring näitas, et suveajale üleminek suurendab südamerabanduste arvu.

Riskirühmas on aga ka rangest päevakavast sõltuvad diabeetikud.” Tervetel inimestel tekitab kellakeeramine Teesalu sõnul aga hommikust uimasust, mistõttu vähenevad töövõime ja reageerimiskiirus.

Mis turgutaks?

Suveajale üleminekul nihkub inimese tööaeg, samal ajal kui keskkonna signaalid – näiteks päikesetõusu kellaaeg – jäävad vastavaks aastaajale. Järjest enam ilmneb, et see muutus ei ole kõigile inimestele kergesti talutav.

Mida siis ette võtta? Uneuuringuid tegevad teadlased soovitavad: nii kellakeeramisele eelnevatel kui ka järgnevatel päevadel tuleks rohkem puhata ja magada võimalikult kaua. Puhanud inimestel läheb uuele rütmile üleminek kergemalt.

Selma Teesalu nimetab salarelvaks elurütmide segipaiskamisest tekkinud stressi vastu Kreeka pähklit. “Tavameditsiin leevendab ajavahest tekkinud stressi väikeste melatoniini sisaldavate unerohuannustega. Ameerika teadlased soovitavad looduslikku abi – Kreeka pähklid sisaldavad melatoniini ja neid võiks päevas süüa paar tükki. Need sobivad hästi ka öösel õppivatele tudengitele – kui inimesel juhtumisi pähkliallergiat ei ole,” annab professor nõu. Kõrvale soovitab ta hammustada serotoniini sisaldavaid banaane.

Teadusmaailmas ollakse ühel meelel ka selles, et kellakeeramine ei anna meie laiuskraadil erilist majanduslikku efekti. Andres Tarand on Eesti Päevalehele antud intervjuus selgitanud: “Efekti annab suvine kellakeeramine ainult 45. laiuskraadil ja selle lähistel. Kesk-Euroopast ongi see toiming pärit – suveaeg võeti kasutusele 1916. aastal Saksamaal.

Oli sõjaaeg, sakslastel olid ressursid läbi. Kui töölised hommikul välja läksid, tekkis korraga suur energiakadu. Energia säästlikumaks kasutamiseks oli neil mõttekas suvel, kui varem valgeks läks, ka varem tööd alustada. Mida saavutatakse põhjalaiustel (Tallinn asub laiuskraadil 59º N, Tartu 58º N) suveajaga?” küsib ta. “Suvel tõuseb päike hommikul kell neli.

Tegelikult ei mängi suvine kellaaja nihutamine mingit rolli – päike on hommikuse töölemineku ajal niikuinii kõrgel. Mingit efekti ei saavutata ei ruumide valgustamise ega tööstusliku energiatarbimise osas.”

Franklini kokkuhoid

Esimesena tuli sellekohase ideega välja Benjamin Franklin ja seda juba 1784. aastal. Franklin eeldas, et sel viisil oleks võimalik kokku hoida lambiõli ja küünlaid. 1907. aastal kirjutas Londoni arhitekt William Willet pamfleti “The Waste of Daylight”. Ta tundis suurt muret londonlaste tulutult maha magatud valgete suvehommikute pärast. Lahendust nägi Willet suvises kellakeeramises tunni aja võrra.

Nagu juba eelpool mainitud, võttis suveaja esmakordselt kasutusele Saksamaa 1. mail 1916, aastal, tuues põhjenduseks energia kokkuhoiu. I maailmasõja ajal hakkasid suveaega energiakokkuhoiu eesmärgil kasutama ka Belgia, Taani, Prantsusmaa, Itaalia, Norra, Rootsi ja veel mitmed teised Euroopa riigid. II maailmasõja ajal oli kasutusel nii-öelda topeltsuveaeg – ka talveaeg lükati energiakokkuhoiu eesmärgil ühe tunni võrra Greenwichi ajast ettepoole.

Nõukogude Liidus ja Eesti NSV-s nihutati kellaaega esimest korda 1. aprillil 1981. aastal. 1980. aastate lõpus sai sellest Eestis poliitilise võitluse vahend ja nii ei olnud suveaega aastatel 1990–1996. Lühiajaliselt ei keeratud kella ka aastatel 2000–2001, kuid siis avastati, et sellest tekib segadus suhtlemisel Euroopaga ja 2002. aastal mindi taas tagasi suveajale.

Eesti on koos Valgevene, Bulgaaria, Soome, Kreeka, Läti, Leedu, Moldova, Kaliningradi, Türgi ja Ukrainaga nn EEST-i (East European Summer Time) tsoonis. See tähendab seda, et kui me muidu asume Greenwichi joonest kaks vööndit ja kaks tundi ida pool, siis kellakeeramisega oleme astunud veel ühe vööndi ida poole (iga vöönd katab 15º). Asume seega ajavööndis, kus talveajal asuvad Lääne-Venemaa (Peterburg, Novgorod, Moskva), Madagaskar, Etioopia, Tansaania ja Keenia.

Kellakeeramine ei ole probleemiks üksnes inimestele, vaid see avaldab mõju ka loomadele. Enamasti ei meeldi kellakeeramine põllumeestele. Neil on raske ühitada inimeste maailmas toimunud muudatust kanade ja lehmade maailmaga (nt söötmis- ja lüpsiajad).

Kellakeeramist on läbi aegade toetanud eelkõige äriinimesed, viidates majanduslikule kasule. Suveajale ülemineku tõttu sai New Yorgi maakler kaubelda Londoni börsil päevas tunni võrra kauem. Kui Eesti, erinevalt ülejäänud Euroopast, jättis 2000.–2001. aastal kella keeramata, kurtsid äriinimesed, et ajavahe tõttu teiste riikidega kasvasid nende ärikulud.

Ingrid Klaus
arvaja

Print Friendly, PDF & Email