Teatrimehikese 20. tulemine

Teatrimehikese 20. tulemine

PARIM NAISNÄITLEJA: Helina Eist (Kreisise lavastus ”Need kirjad...”).
Foto: Alar Truu

Saaremaa miniteatripäevade sümbol Teatrimehike tuli juba kahekümnendat korda. Ühe kooli korraldatava vabariikliku festivali kohta on see auväärt iga. Kooliteatrite vanema astme festival sündis 1992. aastal vabariikliku festivali alternatiivüritusena. Praegu on see üks oodatumaid sündmusi Saaremaa ühisgümnaasiumis, mille organiseerimisse on haaratud üle saja õpilase. Oodatud sündmus ka üle Eesti, sest osavõtjaid on olnud igal aastal paarikümnest koolist ja soovijaid oleks enamgi.

“Eks need festivalid on olnud igaüks ise nägu, aga ühendavaks lüliks on kahtlemata Teatrimehike, kelle füüsiline keha on igal aastal erinev, aga kelle hing ja vaim on alati sama,” arvab festivali hing ja vaim Rita Ilves esmaspäeva hommikul. Kaks ööpäeva festivali ja neli tundi und pole Rita toimekust ja optimismi grammigi kärpinud.

Noored näitlejad hakkavad ärkama ja žürii kogunema. Miniteatripäevad lähenevad oma kahekümnendale finišile. “Žürii hulgas on olnud Eesti teatri näitlejate ja lavastajate koorekiht ja kriitikute kullafond. See on hämmastav, et me kõik tahame mandrilt siia tulla,” meenutab festivali ajalugu juba staažikas žürii esimees Jaak Allik.

Sel aastal kuulusid žürii koosseisu poliitik ja teatrimees Jaak Allik, SÜG-i direktor ja festivali algataja Viljar Aro, teatrikriitik Rait Avestik, TÜ VKA teatritudeng Vallo Kirs, Gerda Kordemets ETV-st, Raadioteatri juht Toomas Lõhmuste, näitleja ja lavastaja Aarne Mägi, Kuressaare Linnateatri juht Piret Rauk, poliitik ja teatrimees Indrek Saar ja näitleja Andres Raag.

“Selle festivali korraldus on äärmiselt kõrgetasemeline. Teine suur pluss on osavõtjate koosseis, see siin on Eesti kooliteatrite kõrgliiga ja enamasti kohtub siin ka meie kooliteatrite juhendajate esikümme. Kunstitasemelt ja elu mõtestuselt on festivalil väga kõrge tase ja mina käin siit ammutamas kokkupuudet reaalse eluga, noore põlvkonnaga.” Ilvese sõnul on žürii raudvara ka kooli direktor Viljar Aro, kes on vapralt istunud kõigi kahekümne festivali hindajate laua taga.

“Kõigi festivalide ühiseks nimetajaks on kindlasti ka trupid ja juhendajad, kes on aastaid siia saarele tulnud,” arvab Ilves. “Üleriigiline festival rändab igal aastal uude paika, aga Saaremaa kohta ütlevad juhendajad, et siia on nii hea turvaline tulla, tead, et kõik toimib, tead, mis siin toimub ja kuidas toimub.”

Kakskümmend aastat on pikk aeg ja see kahekümnes pole kindlasti võrreldav kümnenda, ammugi siis esimesega. Viljar Aro tunnistab, et ega see esimene enam päris hästi meelde tulegi. “Praegu on teatripäevad siin kevade alguse paiku, aga esimene festival oli vist mais, ilm oli soe ja see soojus jäi ka inimeste hinge.

Tolle esimese festivaliga tekkis selline kambavaim ja õlg-õla tunne. Nii meie kui korraldajate, aga ka külaliste ja osavõtjate vahel.” Aro meenutab, kuidas festivali lõpulaul võttis pisarad silma… Kahekümnendal korral hakkavad paljud asjad muutuma rutiiniks, midagi pole teha. Kuidas väljuda rutiinist ja kuidas uuesti esile tuua ehtsad tunded, see on koolijuhi mure.

Ilvese sõnul on muutunud ka festivali õhustik, noorte vaimsus on muutunud. “Seda üldsegi mitte halvas mõttes. Aeg muutub, noorte huvid muutuvad, paljud asjad teisenevad. Praeguse festivali noortel on maitsete lahknevust ehk rohkem tunda kui mõnel varasemal aastal. Tähtis on see, et kogu seltskond hingab ühes rütmis, ja just see ühisosa hoiabki miniteatripäevi elus,” resümeerib Ilves.

“Kuigi me ei saa rääkida mingist kindlast tendentsist, võis tänavusel festivalil täheldada mitmeid tarbimisühiskonna vastaseid teemasid ja materjale,” nendib Jaak Allik. “Mulle tundub, et praegustel noortel on üha enam siiber täiskasvanute maailmast ja lähiaastatel võib toimuda üsna oluline väärtuste ümberhindamine.

Põlvkond, kes tuleb praegu ellu ja kelle ees on kõik ruumid täis ja rongid ära läinud, hakkab endale ise ruume ja raudteid ehitama ja ei taha mitte trügida enam neisse minevate rongide viimastesse vagunitesse, et veel peale saada sellele tarbimisbuumile, asjade kultusele, ka sellele poliitikukarjääri rongile. Mulle tundub, et mingid püsiväärtused hakkavad noortele järjest enam omaseks saama.”

Pea kolm päeva etendusi on olnud eriilmelised ja žüriil peamurdmist jagub. Gerda Kordemets ütleb, et tänavune valik tundub üheülbalisem, ka teemade valiku ja käsitluslaadi poolest. “Ei ole olnud sellist selgelt eristuvat tippu. Sellist hingekinnilöövat teatrit või uuendust, nagu me oleme siin mõnikord näinud, sel aastal pole.

Ehk on see tingitud sellest, et tegijate sekka on lainena tulnud uut verd, mis annab väga hea tulemuse just järgmisel aastal.” Kordemets kiidab ilusaid näitlejatöid ja paari äärmiselt ägedat tekstileidu. Nagu näiteks SÜG-i trupi Kreisis (juhendaja Sirje Kreisman) “Vetelkõndimisest”. “Mina ei olnud selle Kristina Ehini tekstiga tuttav.

Istusin seal saalis ja arvasin, et tegu on mõne väliseestlase reaalse päevikuga. Ja kui ma hakkasin aru saama, et see on ikkagi midagi muud, ja kui ma siis lõpuks teada sain, mis see on – siis olin ma ikka väga ära lollitatud. Heas mõttes. Aga see näitabki seda, et trupp on materjalis sees ja tegi selle nii usutavaks.”

Kreisise etendus üllatas ka Allikut. “Nii see tekst kui ka erakordselt stiilne lavastus ja kujundus ja mõtestatus, mis sellises vormis tekitas ka minus tunde – tahaks vetel kõndima hakata! See oli lühike, lööv ja väga sügavuti minev etendus.”

Rita Ilves ütleb tänavuse festivali kohta, et kuigi terviku mõttes sellist ahhaa!-elamust polnud, on ometi palju vahvaid tegijaid, toredaid nüansse ja huvitavaid leide. “Žürii nahas ei tahaks küll olla.” Omadest kiidab ta kolleeg Kreismani töid, mõlemad (teine lavastus oli A. H. Tammsaare ainetel “Need kirjad…” – T. K.) olnud stiilipuhtalt tehtud.

Oma trupi Krevera kohta ütleb Ilves: “Krevera lugu Jaan Tätte ainetel “Neli hetke saarel” – see on olnud üks mu elu raskemaid lavastusi, kuigi materjal oli üks lihtsamaid.” Juhendaja tunnistab, et paljud asjad olid tegijate vastu, oli haigestumisi ja muud. “Neli-viis proovi oleks pidanud veel olema.”

Gerda Kordamets on olnud festivalil nii juhendaja kui ka žüriiliikmena. “Neid rolle ei saagi võrrelda. Kui oleks võimalik valida juhendaja roll, siis ma arvan, et enamik žüriiliikmetest teekski sellise valiku. Juhendaja töö on seotud nii meeletu vastutusega, tehes põhitööna muud tööd, ei saa seda endale alati võtta, see on nagu Exupéry Väikese Printsi ja Rebasega – kui oled ta juba taltsutanud – vastutad.”

Festivalile soovib Kordemets vaid edukat jätkumist. “Kindlasti ei tohi seda traditsiooni katkestada. Sel aastal ma kuulsin esimest korda Rita Ilvese suust, et ei tea, kas ta rohkem jaksab teha, ja tegemist ei ole emotsionaalselt sõnu loopiva tütarlapsega, vaid kui tema midagi ütleb, siis see võttis minu tõsiseks.

Rita kõrvale võiks tulla keegi abiline, näiteks järgmiseks viieks aastaks, ja siis vaatab, mis saab edasi. Rita küll ütles, et oh, ehk tuleb mõni teine festival kuskil mujal… Sõbrad, see ei ole see!!! See, mis on kahekümne aastaga saavutatud, on niivõrd hindamatu, seda tuleb väga-väga hoida!”

“Kas XXI festival ikka tuleb? Sina oled esimene, kes sedasi küsib!” ajab koolijuht Aro silmad suureks. “Festivali algusaastail me tegime ta lihtsalt ära, polnud kogemusi ja võrdlusmomenti. Vahepeal olid paremad ajad ja võimalused suuremad. Eks me harjusime nende heade aegadega ära.

Tänavu olid rahalised võimalused tagasihoidlikumad, aga me saime hakkama ja otse välja ka ei paista, et raha võiks festivalile takistuseks saada. Saaremaa miniteatripäevad surevad siis, kui sureb Saaremaa ühisgümnaasium.”

Pikka iga siis mõlemale.

KÕNEKAD NUMBRID
• 20 festivali jooksul on vaatajateni jõudnud 207 lavastust
• Žürii töös on osalenud 44 teatritarka
• Rekordarv lavastusi – 23 – oli 2002. aasta festivalil
Allikas SÜG-Press

Print Friendly, PDF & Email