Tulistamine Orissaares Koidu tänaval (17)

Tulistamine Orissaares Koidu tänaval

 

Kindlasti mõtlete, et jälle see Orissaare teema, ära on tüüdanud, aga ”ei saa mitte vaiki olla”. Ka Orissaarest peaks kirjutama, võiks ja saaks kirjutada vahel midagi head, aga inimesele on nagu sisse kodeeritud, et kui kõik on hästi, pole viitsimist ega vajadust seda teistega avalikult jagada.

Ei ole meile, saarlastele omane ka oma häda ja muret külapeal valjuhäälselt kuulutada, aga see lugu lihtsalt pidi paberile saama. Lugu ise on selline. On teisipäev, 15. märtsi ennelõunane aeg, päike käib juba kõrgelt ja hellitab oma sooja valgusega veel lumiseid aedu. Orissaare alevikus Koidu tn 1 luusib oma kodu läheduses ringi viiekuune elurõõmus mustavalgekirju kasukaga isane kassipoeg nimega Sassu (pildil).

Sassu esimene kevad

Päikesekiired soojendavad musta siidist turja, tore on luusida koduaias puhtal valgel lumel. See on kassikese esimene kevad siin maailmas, maailmas, mis on täis nii omapäraseid ja huvitavaid lõhnu, põnevaid krõpsakaid ja hääli.

Vahel kõnnib mööda mõni soliidne isane kõuts, arglikult, aga uudishimulikult vaatab Sassu vanema ja soliidsema liigikaaslase poole, vahel on mõnel vanal ”veteranil” aega maha istuda ja juntsuga törts juttu puhuda, selgitada talle kasside salapärast ja müstilist elu, vahel kõnnitakse mööda ega tehta poisikesest väljagi.

On sõlmitud ka esimene sõprus üleaedse hallitriibulise kõutsihakatisega, kellega koos madistatakse nii, et lumi keeb, ja ühegi õunapuu latv pole liiga kõrge, et sinna ei saaks ronida. Sel teisipäevasel päeval hallitriibulist sõpra näha polnud.

Mõeldes oma kassimõtteid, ei jõudnud noor kass kuidagi otsusele, kas minna tuppa tagasi või teha veel üks jalutuskäik majaümbruses (majaümbrus paraku tähendab ka naabrite aia ääri ja tänavat maja vastas). Otsustanud siiski veidi ringi uidata, võib-olla ka oma armsaimat ronimispaika külastada, milleks on madal mänd üle tänava hoovivärava vastas, kuulis kass äkki kõrvale võõrast heli ja samas kõrvetavat valu paremas küljes kõhu piirkonnas… Loomake ei mõistnud, mis toimub, valu muutus üha teravamaks, kogu nõtke kassikere oli nagu tules.

See ahastav ja anuv pilk…

Tormates või tuigerdades, ise sellest aru saamata, kuidas, oli ta juba koduuksel. Silmad hirmust suured, ei mõistnud kass, mis oli juhtunud – palun, palun aidake mind, anusid kassipoja silmad. Silmad, millest paistis kogu ebaõiglase maailma valu – seda pilku ei suuda ma kunagi unustada ja annaks jumal, et keegi teist ei peaks seda pilku kunagi nägema oma lemmiklooma silmis.

See on pilk, mis tekib süütu ja kaitsetu looma silmadesse, kui ”looduse kuningas” inimene presenteerib naudinguga oma julmust… Umbes selline pilt võis avaneda inimesele, kes 15. märtsi päikesepaistelisel ennelõunal Orissaare alevikus Koidu tänaval tulistas õhupüssist noort kassi, kes uitas OMA KODU lähedal.

16. märtsil oli kassil operatsioon, kuuli eemaldada ei õnnestunud, kuna see oleks kõhulihaseid veel rohkem kahjustanud. 18. märtsil oli Sassu taas kliinikus tilgutite all… Ma tunnen oma südames, et Sassu saab terveks, unustab ehk ajapikku üleelatud valu ja piina, mida talle põhjustas inimkäsi, käsi, mis peaks loomale jagama hellust, toitu ja turvatunnet.

Sassu on toakass, kelle õueskäigud piirduvad umbes pooletunniste jalutuskäikudega kodumaja ümbruses, siis jälle ruttu tuppa sööma ning seejärel voodisse põõnutama või aknalauale peesitama. Meie noor kassiisand on alles nii eluvõõras, et ei mõista veel midagi ka nn uue elu loomise vajadustest ja instinktidest.

Et neid vajadusi pärssida, oleks kõutsil kuue kuu vanuselt ees seisnud üks delikaatne operatsioon, millest avalikult rääkida oleks ebasünnis, aga ilma milleta tänapäeval enam hakkama ei saa, aga see selleks.

Mida hirmsat ta tegi?

”Elu on lill”, võiks ütelda – peesita, maga, söö, luusi koduaias ringi –, aga selline see lemmiklooma elu ju on. Ei saa salata, kindlasti on Sassu külastanud ka naabrite aedu, aga ma ei usu, et ta seal veel mõne hirmsa süüteoga hakkama on saanud nagu muru tampimine, lillepeenra segituustimine, hekkide ja uksepiitade täissirtsutamine jne, jne (selliseid kuritegusid vist kassidele omistatakse).

Meile kõigile on vastukarva hulkuvad kastreerimata/steriliseerimata kassid-koerad, kes paljunevad kaootilise liikumise kiirusega, ent ka siin ei saa süüdistada loomi, ikka inimene on see, kes jätab oma kohuse täitmata. Tahaksin küsida sellelt ”INIMESELT”, kelle käsi tol päeval õhkrelva tõstis ja sõrm päästikule vajutas, mida hirmsat see väike loom tegi, et teda pidi niivõrd piinarikkalt ja julmalt karistama?

Seda lugu kirja pannes on mul veel selline tibatilluke lootus, et ehk pärast meie kassi tulistamise avalikkuse ette toomist jäävad mõned teised kassid-koerad mõnes teises kohas inimese poolt karistamata. 21. märtsil ma juba teadsin, et meie kass jääb elama, suuresti tänu veterinaar Lea Hioväinale ja tema meeskonnale ning kindlasti ka kõigile sõpradele-tuttavatele, kes meie kõutsihakatise käekäigu vastu huvi tundsid – suur AITÄH kõigile.

Hille Tänak-Helde
Kassiomanik Orissaarest

Print Friendly, PDF & Email