Linda Otsa: ma ei nuta taga seda, mida enam ei ole (1)

Linda Otsa: ma ei nuta taga seda, mida enam ei ole

10 AASTAT TAGASI: Oma pere keskel, kui tänane juubilar sai 80 aastat vanaks.
Foto: Erakogu

Täna peab Linda Otsa oma 90. juubelisünnipäeva. Veel kümme aastat tagasi tegi vanaproua pidupäeval mõned tiirud tantsugi, kuid tänavu arvab, et tantsupõrandale ta enam ei kipu. “Tervise üle ei saa nuriseda, aga jalad ei anna enam tantsida. Tasakaal jupsib. Toas käin ilma kepita, aga õues ei saa…” räägib vanadaam, kes on vaatamata oma kõrgele eale ääretult vitaalne ja kadestamisväärselt hea mäluga.

Linda Otsa sündis Lõmalas koolmeister Mihkel Sigus-Saarlaidi peres esiklapsena. Neid oli kokku kuus last, kolm venda ja kaks õde. Kahjuks oli selle pere laste saatus üpris kurb: kaks venda jäi sõtta, üks õde suri 3- aastasena, teine 15-aastasena. Vend Lembit elas 38 aastat vanaks ja suri isaga täpselt ühel päeval, ainult aasta hiljem. Ema, kes oli kaotanud viis last, elas pärast poja surma vapralt veel 11 aastat.

Esimese asjana lapsepõlvest meenub Lindale kolimine Lõmalast Tõllile, kuhu isa oli ostnud asundustalu. “Tulime hobusega. Meil oli suur punutud lapsevanker. See oli seotud hobusevankri taha, noorim vend selle sees. Mina hoidsin süles tädi kingitud nukku.”

Linda kui vanima lapse kohus oli lehmal silm peal hoida. See olnud nii kaval loom, et sättinud aga sarved mulguhirre alla, kangutanud selle üles ning pugenud siis heinamaale, kus rohtu hulga rohkem kui karjamaal. Tüdruk teenis lehmakarjasena 10 senti päevas, korjas nõnda laadapäevadeks kommiraha.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email